Eestit on tabanud vinduv majanduslangus ning taastumine on võtnud arvatust palju pikema aja. Veelgi enam, Eesti majanduslangus on olnud Euroopa sügavaim. Neljapäeval tutvustas rahandusministeerium kevadist majandusprognoosi ning kuigi tänavu oleme veel miinuses, siis järgmisel aastal on oodata 3,3% kasvu. Ometi ei ole see sõnum, mis paneks käsi rõõmust kokku lööma. On päevselge, et Eesti majandus vajab peenhäälestuse ja teistele lootmise asemel selget, ambitsioonikat plaani.
Ettevõtluskeskkond vajab soodsamaid tingimusi
Riigikogus käib üks lõputu kemplemine selle üle, miks valitsus ei taha küll vajutada majanduse käimatõmbamise nupule. Sellist nuppu pole tegelikult olemas! Riigi sekkumine majandusse võiks olla igal ajahetkel tegelikult võimalikult väike, sest tihti lõpeb see lihtsalt karuteene osutamisega. Mida vabam on ettevõtlus oma tegemistes, seda edukam ta on. Riigil on oluline majandussurutises kõrvaldada kõiksugused bürokraatlikud takistused, mis äritegevust negatiivselt mõjutavad või selle tärkamist takistavad. Eesti tänased majanduse väljakutsed on laias laastus arusaadavad. Kui „odava tööjõu Eesti“ on tänaseks suuresti ajalugu ja üks periood meie äritegevuses lõppemas, siis peame fookust muutma ja tegema targemat ning kõrgema lisandväärtusega tööd. Peame suutma luua ise rohkem intellektuaalset omandit ning seda eksportida. Riik saab ja peab looma selleks soodsa majanduskeskkonna, et meie ettevõtlike inimeste väärt ideed langeksid viljakasse pinnasesse. Ja rohepööre ei tohi olla pöörane, selle keskmes peab olema majanduse konkurentsivõime suurendamine, mitte tonnide kaupa ettevõtjatelt absurdsete raportite kogumine. Andmed, mida riik ettevõtjatelt päriselt vajab, peaksid liikuma elektroonselt ja automaatselt.
Majanduse- ja tehnoloogiaminister Tiit Riisalo tutvustas hiljuti võibolla taasiseseisvumisaja üht kõige ambitsioonikamat majandusplaani, mille valmimisse on andnud oma panuse sellesse on nii teised ministeeriumid kui ka ettevõtjad. Ligi 40-leheküljelise dokumendi keskmes on suur eesmärk: Eesti majandus peab leidma selgema fookuse ning tegema korraliku arenguhüppe ja aastaks 2035 kahekordistuma. Kui kavandatav hüpe arvudesse panna, siis tähendab see tänase Eesti 38 miljardi SKT mahult jõudmist 75 miljardi euroni. See number väljendab kaupade ja teenuste väärtust, mida me kõik koos oma osavate näppude ja tarkade peakestega aastate jooksul loome.
Samal ajal peab kasvama ka tootlikus, lihtsa analoogtöörista asemel peame tööd tegema rohkem digitaliseeritud vahenditega. Kui täna oleme selles osas Euroopa keskmisest näitajast 20% maas, siis aastaks 2035 võiksime targa toimetamise tulemusena olla 10% ülevalpool keskmist. See ei tundugi nii müstilisena, oleme ju ennegi hüpanud tiigrina end maailma tippu ja seda IT vallas. Nüüdne harjutus võtab selles lõigus eesmärgiks keskmikutest natuke parem olla.
Energeetikast peab saama Eesti majanduse uus vundament
Uus Eesti vanasõna võiks kõlada nii: riik, mis ei tarbi suurtes kogustes energiat, ei saa kunagi rikkaks. Energeetikast peab saama Eesti majanduse uus vundament. Kahjuks oleme taastuvenergia osas kaotanud vähemalt terve kümnendi, kuid nüüd tuleb seda kiiremini kaotatud aeg tasa teha. Ajal, mil Skandinaavia ja paljud Lääne-Euroopa riigid panustasid tugevalt taastuv- ja roheenergiasse, mõtlesime meie siin, et see rohevärk on pigem nende rikaste riikide lõbu ja meid see ei puuduta. See rohejutt tundus nii tüütu vatramisena ja toonaste valitsuste leigus on tänaseks toonud kaasa meie majanduse konkurentsivõime oluliselt sügavama languse, kui ta olema peaks. Aga kui liiga palju ajalugu meenutada, siis võib silm peast välja kukkuda. Oluline on nüüd teha julgeid otsuseid ja luua ambitsioonikas visioon.
Eesti vajab järjest rohkem tarku ja haritud spetsialiste, kes meie majandusse panustaksid. Demograafiline olukord, kus riigi tööealine elanikkond pidevalt väheneb, seda probleemi kahjuks lahendada ei suuda. Ettevõtjad on sipelnud aastaid kroonilises spetsialistide puuduses, paljud on endiselt Eestis vaid patriotismist, kuid poliitilisel tasandil pole olnud siiani julgust midagi põhjapanevat ette võtta, et seda muret lahendada. See peab nüüd muutuma! Eesti saab hakkama kontrollitud sisserändega, inimestega, kel on spetsiifilised oskused ja soovivad meie majandusse tõsiselt panustada. Kontrollimatu sisseränne ei ole kindlasti Eesti tee, see toob vaid probleeme juurde.
Majanduse käimatõmbamine ei toimu seega nupule vajutamisega, see vajab pikka visiooni, konkreetset tegevuskava ja ambitsioonikat eesmärki. Eesti on liiga väike riik, et mitte oma majanduses spetsialiseeruda, seda teevad isegi meist kordades suuremad. Stabiilse ja konkurentsivõimelise hinnaga roheenergia olemasolu tekitab eeldused energiamahukate tootmiste Eestisse tulemisse. Lõpuks ometi on „muna-kana“ mõistatus leidnud vastuse: enne peab olemas olema vajalik energia ja siis tuleb ka tarbija.
“