Eesti majanduskeskkonna kiratsevast seisust on räägitud pikalt ning hiljuti avaldatud majandusprognoos andis selge signaali, et kuigi Eesti majandus hakkab aasta teises pooles taastuma, siis plussi me tänavu ei jõua. On tõsi, et pigem jõuab surutis rohkem just meie kodanike taskusse, sest ettevõtetel lihtsalt ei ole rohkem raha, et seda kinni maksta.
Esitlusel kõlas ka positiivseid noote, et järgmisel aastal on majanduskasv 3,3 protsenti, palgakasv jätkub, intressid alanevad ning suurt tööjõupuudust ei tule. Siiski jäi selle kõrval ikkagi kõlama – Eesti majanduslangus on olnud Euroopa sügavaim. Seega ei tohiks me rahulduda mõne protsendilise kasvuga, vaid leidma fundamentaalsed põhjused, mille kordategemine tekitaks pideva ja stabiilse majanduskasvu, sõltumata niivõrd sellest, mis meie ümber toimub.
Hiljuti tutvustas majandusplaani, mille eesmärk on seada Eesti majanduskeskkond tugevamatele jalgadele. Suur siht on kahekordistada Eesti majandus aastaks 2035. Ambitsioonikas, aga tehtav eesmärk, seda ongi Eesti majanduse jaoks vaja.
Eraettevõtjana olen ma tugevalt plaanide usku, ning üks korralik majandusplaan oleks kulunud Eestile juba ammu ära. Ma ei liialda, kui ütlen, et oleme jäänud sellega 10-15 aastat hiljaks, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Mõistagi on päevselge, et lihtsalt võluvitsa vibutades me Eesti majandust kasvama ei pane, kuid parema homse nimel on oluline astuda samme juba täna.
Bürokraatia lämmatab ettevõtlust
Esiteks tuleb ausalt tunnistada, et Eestis ei ole lihtne olla ettevõtja ning pole siis ka imestada, et mitmed suured investeeringud lähevad piiri taha. Õigusloome vohab ning kahetsusväärselt palju aega ja energiat kulub tarbetule aruandlusele ja raporteerimisele. Eestis on ettevõtjatele enam kui 400 erinevat kohustuslikku aruannet. Seega peab üks selge eesmärk olema, et ettevõtluse piiramise asemel me hoopis soodustame toetava ettevõtluskeskkonna loomist.
Majanduskasvu taastamine tähendab ettevõtetele müügitulude ja kasumite kasvu, mis omakorda võimaldab investeeringute kasvu, aga see eeldab, et turul valitseks stabiilsus. Võib tuua palju näiteid, kus riik lükkab torusse seadusemuudatused, millega liigutakse edasi tempos, kus ettevõtjad jõuavad vaevu rongile hüpata, hindamata tegelikku mõju, sest reageerimisaeg oli niivõrd lühike.
Efektiivsem riigiaparaat tähendab, et me anname tegutsemisruumi neile, kes loovad meie inimestele töökohti ning panustavad meie kõigi heaolusse.
Eesti 200 poolt käima lükatud projektid – nagu nulleelarve protsess ning personaalse riigi projekt – on sammud õiges suunas ja aitavad probleeme lahendada. Suur osa tänapäevasest asjaajamisest toimub küll mobiilirakendustes, kuid riik veel sealmaal ei ole. Taotlusel lahtritesse linnukeste tegemine on tüütu ning nende andmete korduv esitamine 21. sajandil isegi jabur. Kokkuvõttes tarbetult kaotatud aja- ja rahakulu. Efektiivsem riigiaparaat tähendab, et me anname tegutsemisruumi neile, kes loovad meie inimestele töökohti ning panustavad meie kõigi heaolusse. Ülioluline siin on suurte andmete kasutamine majanduse hüvanguks ettevõtete tasemel ning riik peab looma siin vajalikud eeldused.
Teadmismahuka tööstuse elujõud
Teiseks, rääkides aga sellest, kuidas Eesti majanduskeskkond õitsele lüüa, on vaja esmalt kõneleda Eesti majanduse alustalast – tööstusest. Riigi tugevuse ja jõukuse allikast. Statistikaameti andmetel tootsid tööstusettevõtted 2024. aasta jaanuaris püsivhindades 8,6 protsenti vähem toodangut kui eelmisel aastal samas kuus. Lisaks tõi ka majandusprognoos välja, et muutunud majandusoludes on ühena kõige tugevamalt pihta saanud just tööstus.
Ometi on tööstussektor see, mis panustab Eesti majanduse arengusse ja riigi sissetulekutesse kõige tugevamalt ja laiapõhjalisemalt. Rohkelt töökohti – lihttöölistest kuni teadlasteni. Lisaks loob tööstus lisandväärtust läbi teiste tegevusalade ettevõtetele. Täna teadvustatakse tööstuse vajalikkust kahetsusväärselt vähe, kahjuks ka ministeeriumi majandusplaanis. Kindlasti on positiivne, et Eesti 200 eestvedamisel luuakse võimalus ettevõtluses senisest enam teadus- ja arendustegevusele rõhku panna. Erasektoris töötavatele teadlaste loodav finantsstiimul paneb kuldsed ajud tööle, et Eesti majandusse rohkem lisandväärtust luua. Asju saab muuta paremaks väikeste sammudega, tehes neid iga päev.
Arvestades, millist rolli mängib tööstus ja kui palju peab tööstus seoses rohekokkuleppega muutuma, vajame ilmselgelt riigiaparaadis teadmismahuka tööstuse asekantsleri rolli. Keegi lihtsalt peab selle suuna eest seisma, mis moodustab valdava osa meie heaolust. Meie töötleva tööstuse lisandväärtus töötaja kohta on vaid 45% Euroopa riikide keskmisest (2018) ja kui see nii jääb siis ei ole muud võimalust jõukaks saada kui laenates. Tööstus ei jaksa korraga võidelda siseriiklike piirangutega, tegeleda teadusarendustega, tõsta palkasid ja eksportida toodangut kallimatele turgudele, kus keegi meid ei oota.
Tegutseme ise!
Kolmandaks on selge see, et ilma ekspordita ei saa. Väikse ning avatud majandusena oleme tugevalt mõjutatud sellest, kuidas läheb teistel riikidel. Paraku on mitmed olulised eksportturud, nagu näiteks Soome, Rootsi ja ka Saksamaa Eesti jaoks problemaatilised, sest nõudlus on langenud ja see vähene ostetakse pigem enda ettevõtete käest. Meie tooted on olnud asendatavad, ehk ei ole piisavalt unikaalsed või bränditud. See on koht, kus on vaja tingimata reageerida – kui vanaviisi ei saa, tuleb leida uus tee ja liikuda edasi.
Kui me reaalselt soovime saada jõukaks ning tagada oma riigi elanikele hea äraelamine, siis see tähendab kiiremat majanduskasvu.
Kindlasti on vaja suunata Eesti majandusarengut senisest strateegilisemalt ning leida võimalusi rahvusvahelise konkurentsivõime kasvuks. Riigi roll on selles olukorras panna ettevõtetele õlg alla ja luua pikaajaline kindlustunne toormete kättesaadavuse ja koolitatud töötajate osas, mitte koormata bürokraatiaga jne. Ekspordi toetamiseks ja ärisuuna muutmiseks on avatud mitmed rahalised meetmed ja lisaks sellele, et välismaal oleks lihtsam avada uksi, on meie ettevõtetel ka tugev poliitiline tugi äridiplomaatia valitsuskomisjoni näol.
Lõpetuseks, kui me reaalselt soovime saada jõukaks ning tagada oma riigi elanikele hea äraelamine, siis see tähendab kiiremat majanduskasvu. Ja see ei ole asi omaette, vaid iga ametnik peab mõtlema oma otsust tehes, kuidas see toetab Eesti majanduskasvu ja muudab meie inimeste elu paremaks.