Eesti tervishoiusüsteemi olukorra parandamiseks tuleks muuta seda efektiivsemaks, aga vaja oleks leida ka lisaraha, ütles riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, viroloogiateadlane
“Üheks võimaluseks on tervishoiusüsteemi edasine korrastamine, kuid pelgalt sellega 170 miljonit eurot aastas kokku ei hoia,” tõdes vastuseks ERR-i palvele kommenteerida terviseminister Riina Sikkuti (SDE) tõdemust, et 2025. aastaks on tervishoiu rahastamises puudu 170 miljonit eurot.
Ühe kokkuhoiukohana tõi välja sünnitusabi koondamise suurematesse haiglatesse.
“Sünnitusabis on näidatud, et kaasaegse abi tagamiseks ja personali kogemuse säilitamiseks peaks haiglas olema vähemalt 500 sünnitust aastas. Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaasi alusel oli Eesti 12-st sünnitusabi pakkuvast haiglast 2022. aastal enam kui 500 sünnitust neljas ning 2021. aastal viies haiglas. Samas torkab silma, et väheste sünnituste arvuga haiglad asuvad üksteisest vaid 50-60 km kaugusel,” kirjeldas . “Sünnitusabi koondamine võimaldaks vähema personalikuluga pakkuda paremat abi nii emale kui ka lapsele,” märkis ta.
Kuigi meditsiiniabi koondamine tekitab ühiskonnas rahulolematust, jääb see siiski lühiaegseks ning pikemas plaanis meditsiiniabi kvaliteet pigem tõuseb kui langeb, usub .
“Teiseks süsteemi siseseks võimaluseks on tagada õige tasakaal pere- ja eriarsti teenuse vahel,” sedastas oma kirjalikus kommentaaris ERR-ile. Ta tõi esile, et liiga sageli pöörduvad inimesed haiglate erakorralise meditsiini osakonda (EMO), selle asemel, et perearsti käest abi otsida. “Kui inimene otsustab perearsti vahele jätta ja otse EMO-sse pöörduda, siis kulutab tervisekassa tema raviks lisaraha, kuna ägeda haiguse raviraha on perearstile juba pearahana eraldatud,” märkis . “Käesoleva aasta kevadel valminud erakorralise arstiabi raport pakkus sellele probleemile mitmeid lahendusi, kuid neid pole siiani veel rakendatud,” lisas ta.
“Siiski pelgalt kokkuhoiuga 170 miljonit eurot meditsiinisüsteemi juurde ei too. Võrreldes teiste OECD riikidega on Eestile iseloomulik suhteliselt madal riiklik rahastus ning kõrge inimeste omaosalus tervishoiukuludest. Eesti meedikud on korduvalt tähelepanu juhtinud, et riik on aastaid panustanud sisemajanduse kogutoodangust (SKT) tervishoidu umbes kolm protsenti vähem OECD riikide keskmisest ja praeguseks midagi muutunud pole,” tõdes .
“Seega – kui tahame meditsiiniabi taset säilitada või parandada, siis peaksime riigi osalust tervishoiu rahastamises suurendada ja seadma eesmärgiks vähemalt OECD keskmise taseme saavutamise. Siin aga vajame ühiskondlikku kokkulepet, kuna osakaalu SKT-st suurendamine ühes valdkonnas tuleb paratamatult teiste arvelt,” jätkas riigikogu liige.
Samas meenutas , et tervishoiu rahastamine suureneb kõige rohkem siis, kui paraneb riigi majandus. “Rikkamas riigis on inimeste sissetulekud suuremad, riigil on võimalus ka rohkem panustada tervishoidu, aga ka innovatsiooni,” ütles ta.
juhtis tähelepanu ka sellele, et tervishoiuteenuse koormust suurendavad tervistkahjustavad sõltuvustegevused, alkoholitarbimine, suitsetamine ja liigmagusad toidud ning lisas, et selles vaates on alkoholiaktsiisi tõstmine igati põhjendatud. “Võrreldes palkadega on alkoholi maksumus viimastel aastatel langenud ning see paistab välja alkoholist tingitud surmade suurenemises,” viitas ta.
“Pikas plaanis on kõige kulutõhusam panustada tervislikesse eluviisidesse ning haiguste ennetamisse ja seda tuleb paratamatult teha. See aga ei lahenda koheselt järjest süvenevat rahapuudust. Seda lahendaks ühelt poolt praegu tehtavate kulude revideerimine ja teisalt riigi panuse suurendamine,” võttis oma seisukohad kokku.