Skip to main content

Meie jaoks on Tartu rahulepingul suur ajalooline ja emotsionaalne väärtus, ent agressiivne putinistlik Venemaa kirjutab ajalugu järjekindlalt ümber eesmärgiga taastada Vene impeerium ja kui võimalik, siis sõjalist jõudu kasutades veelgi laieneda.

Jah, Tartu rahulepingu sõlmimine oli noore Eesti riigi suur diplomaatiline võit, mitte pelgalt läbimurre. Rahuläbirääkimiste protokollide lugemine on hariv üleskirjutus meie diplomaatia sünniloost. Eesti delegatsiooni juhti, kogenud advokaat Jaan Poskat võib liialdamata nimetada kaheldamatul Eesti diplomaatia isaks, emaks, vanaemaks ja vanaisaks.

Eesti tunnustas bolševistlikku Venemaad ja Kremli enamlased tunnustasid demokraatlikku Eesti riiki. Tartus peetud läbirääkimiste tulemusena lõppes sõjategevus 3. jaanuaril 1920 kell 10.30 kui jõustus Eesti ja Venemaa vahel 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu. Eesti tähistab sellest ajast 3. jaanuari Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevana.

Lepingu järgi tunnustas kommunistlik Venemaa Eesti iseseisvust de iure ja loobus vabatahtlikult igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta. Tartu rahu oli küll esimene Nõukogude valitsust tunnustanud rahvusvaheline akt, aga pärast seda rahulepingut tunnustasid Rahvasteliitu ühinenud riigid järjest Eesti Vabariiki.

Kreml üritas Tartu rahu ühepoolselt tühistada esimest korda veidi vähem kui sada aastat tagasi 1. detsembril, kui korraldas Tallinnas kommunistide mässu.

Rahuleping määras Eesti ja Venemaa piiri niiviisi, et Eestile jäid Narva jõe tagused vallad ja Petserimaa. Venemaa kohustus tagastama Eestist evakueeritud vara ning Eesti sai Venemaa kullafondist 15 miljonit kuldrubla.

Kreml üritas Tartu rahu ühepoolselt tühistada esimest korda veidi vähem kui sada aastat tagasi 1. detsembril, kui korraldas Tallinnas kommunistide mässu ja tahtis kukutusrünnakuga vahetada demokraatliku valitsuse bolševike vastu ning liita Eesti taas Venemaaga. Ei läinud läbi, sest kindralmajor Ernst Põdder ei olnud veel peost kainekski saanud, kui riigipöördekatse oli juba maha surutud. Mõnel teisel iseseisval riigil nii hästi ei läinud.

Venemaaga sõlmitud lepingud ei ole väär seda paberitki, mille allkirjad ei ole veel kuivanud. Suurt vahet ei ole, kes Kremlist parasjagu võimul on, sest imperialism ja suurriiklik šovinism elab Kremlis ja suurvenelaste mõttemaailmas.

Tartu rahuga sõlmitud riigipiirid kehtisid vaid 1940. aasta okupatsioonini. Kõiki Eesti varasid ei ole me mitte kunagi Venemaalt tagasi saanud. Kreml ei ole tahtnud uue piirilepingu läbirääkimistel mitte midagi teada Tartu rahulepingust, sest loeb seda millegipärast Venemaa alandamise ja nõrkuse märgiks.

Venemaa ei järgi mitte ühtegi rahvusvahelist lepet ega konventsiooni, vaid süüdistab hoopis järjekindlalt vaba maailma «erilise» Venemaa ahistamises, mis on muidugi vale.

Putini Venemaa on kuulutanud avalikult sõja vabale maailmale, sõnavabadusele, demokraatlikule riigikorrale ja õigusriigile ehk siis meie vabale ning harjumuspärasele eluviisile.

Kümnendat aastat Ukrainas käivat sõda ei hoidnud ära 1994. aasta detsembris sõlmitud Budapesti memorandum, millega Ukraina loovutas oma tuumarelvad ning Venemaa, Ühendkuningriik, Ameerika Ühendriigid ja natuke ka Prantsusmaa ja Hiina lubasid tagad Ukraina iseseisvuse ning territoriaalse terviklikkuse. Ammugi mitte ÜRO resolutsioonid. ÜRO julgeolekunõukogu on põhimõtteliselt koomas, sest autoritaarne Venemaa ja/või vetostavad külmavereliselt neile mitte sobivad otsused. Kremli eesmärk on muuta lõhkuda II maailmasõja ja külma sõja järgne julgeolekuarhitektuur. Hiinale sobib see hästi.

Agressiivne Venemaa mõistab ainult toorest sõjalist jõudu. Just seepärast peame paigutama raha iseseisvasse kaitsevõimesse, mis on meie kilp, ja investeerima raudkindlatesse liitlassuhetesse, mis on meie mõõk. Me peame end harjutama mõõtega valmisolekust ja just seepärast peaksid võimalikult paljud teovõimelised kodanikud ühinema Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega.

Diplomaatilisi pingutusi ja diplomaatiat laiemalt peab Putini Venemaa läänemaailma nõrkuseks ja sellele praeguse malendite seisu geopoliitilisel mängulaual vaadates väga loota ei tasu.