Kindral Heremi tagasiastumise otsus viib paratamatult mõttele, et võibolla ongi kiiresti muutuvas maailmas seitse aastat liiga pikk aeg kaitseväe juhataja vastutuse kandmiseks ning mõistlik oleks kaitseväeteenistuse seadust parandada sel moel, et kaitseväe juhataja rahuaegne ametiaeg ongi viis aastat ja kõige kõrgem rahuaegne auaste kindralleitnant või viitseadmiral.
Milline vastutus on kaitseväe juhataja õlgadel, teavad kõige paremini need neli kindralit ja admirali, kes on kaheksast Eesti kaitseväe juhatajast või ülemjuhatajast täna elus.
Kõrvalseisjad võivad seda vastutuskoormat parimal juhul ainult ette kujutada ja seepärast ei ole võimalik kindral Heremile tema tagasiastumist ette heita.
Kogenud poliitikuna teab kaitseminister Hanno Pevkur, et tal ei ole mõtet tulla Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja valitsusse kandidaadiga, kes kindlasti ei leia toetust.
Vastupidi, ta on kaitseväe juhatajana tõstnud otsustavalt Eesti sõjalist kaitsevõimet: korraldanud suuri õppekogunemisi, pidanud edukaid läbirääkimisi liitlastega ning tõstnud vägede lahinguvõimet ja tulejõudu. Kaitseväe sõjaaja struktuur on kasvanud tagasi 43 700 mehe ja naiseni. Kaitseväe juhatajana on kindral Herem olnud suurepärane avalik esineja. Ta jätab otsekohese, usaldusväärse ja enesekindla mulje teotahtelisest kindralist, kes teeb, mitte ei otsi lahendusi. Ta räägib keerulistest asjadest lihtsalt, nii, et ka tädi Maali ja onu Fjodor aru saavad.
Kindral Heremil on olnud suur roll sõjalise riigikaitse kujundamisel, nagu ka kõigil eelmisetel katseväe juhatajatel. Kindral Aleksander Einseln pööras Eesti kaitseväe läände, saates kümneid ohvitsere ja allohvitsere välismaale õppima ning alustas rahvusvahelist laiaulatuslikku sõjalist koostööd. Lätlased ja leedulased kadestasid meid, sest Eestil olid selgelt läänelikud president Meril ja kaitseväe juhataja kindral Einseln.
Kindralleitnant Johannes Kert tuulutas kasarmutest välja kirsahaisu, juurutas inimkeskse juhtimise, rajas Põhjamaadele omase väljaõppesüsteemi ning muutis kaitseväe tööliste ja talupoegade väest demokraatliku riigi rahvaväeks.
Kindralleitnant Kerdi algatatud vabatahtlik reservohvitseride liikumine aitas taastud kaitseväel areneda vabade kodanike kaitseväeks, nagu see on Soomes, Rootsis ja Šveitsis. Lõunanaabrid seda näiteks ei suutnud ja see viis ajateenistuse kaotamiseni.
Viitseadmiral Tarmo Kõuts viis Eesti NATOsse, arendas välja ohvitseride karjäärisüsteemi ning säilitas hoolimata metsikust välismaisest ja kodumaisest survest nii ajateenistuse kui reservarmee.
Kindral Ants Laaneots ehitas üles mobilisatsioonisüsteemi, pingutas meeletult strateegiliste liitlaste olukorrateadlikkuse tõstmiseks, rääkides Vene ohust ja pani uskuma, et venelast on võimalik sõjaliselt lüüa. Kindral Terras investeeris raudkindlatesse liitlassuhtesse, tõstis oluliselt vanemallohvitseride rolli Kaitseväes, alustas välkõppekogunemiste ja kogu reservsüsteemi hõlmavate suurõppustega. Paljuski tänu kindral Terrase järjekindlale pingutustele rahvusvahelisel poliitilisel strateegilisel tasemel on täna Eestis NATO kolme tuumariigi üksused.
Praeguses julgeolekuolukorras kaitseväe juhataja ametikohale nimetamine on erakordselt tähtis otsus ja sellel ohvitseril peab olema võimalikult lai toetus. Kogenud poliitikuna teab kaitseminister Hanno Pevkur, et tal ei ole mõtet tulla Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja valitsusse kandidaadiga, kes kindlasti ei leia toetust.
Koloneli eelistamine kindralitele ja admiralidele on muidugi pehmelt öeldes ebaharilik. Kolonel Andrus Merilol on eeskujulik teenistuskäik taktikalisel tasemel, head juhiomadused ja eeldused saada strateegilise taseme juhiks, aga sündmustest ei tohi ette rutata, sest kava kohaselt on ta alles homme kuulamisel riigikogu riigikaitsekomisjoni istungil.
Eesti on parlamentaarne vabariik ja just seepärast on riigikogu see koht, kus tuleb leida võimalikult laipindne konsenus ehk siis koosmeel. Eriti riigikaitses. Eriti kaitseväe juhataja määramisel. Ja eriti praeguses julgeolekuolukorras.