Haridusvaldkond on viimastel nädalatel olnud Eestis tähelepanu keskpunktis, kuid kahju, et selle ulatusliku diskussiooni avas õpetajate streik. Haridussüsteemi probleemid vajavadki laia ja sisukat debatti. Kahetsusväärselt pikalt oleme lükanud neid silma alt ära. Õpetajate streik andis valusa õppetunni: probleemidest mööda vaadates pannakse ühiskonna valulävi taas proovile.
Poliitikud on palju lubanud, aga vähe teinud. Madalast töötasust rääkides on õpetajate mured jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Me ei leia õpetajaid Eesti ühiskonna mõjukate pingeridadest, kuid nende roll meie riigi ja rahva käekäigus on hindamatu.
Paljud neist mõtlesid ka streigi ajal, kuidas lapsed saaksid siiski õppetöös osaleda, kust sooja lõuna, ning muretsesid, kas õpilastel on koht, kus olla ja õppida. Täpselt nii nagu ühel tavalisel päeval on õpetaja pidevalt kättesaadav nii järeltöödeks, konsultatsioonideks kui ka vestlusteks lapsevanematega. Meie ühiskonnas peetakse seda kahjuks elementaarseks. See on aga väga suur vastutus – koormus, mis teeb õpetajaameti erakordselt raskeks.
Kui järjekordsed PISA testi tulemused saabuvad, meeldib meile hoobelda, et Eesti haridus on maailma tipus, kuid me unustame ära õpetajate rolli ning selle, et nemad peavad tulema toime rohkemate ülesannete ja kõrgemate ootustega. Kui riik tahab olla haridussüsteemi hea peremees, peame ka näitama, et selle valdkonna mured on riikliku tähtsusega.
Selliste kriiside puhul küsitakse ikka: kes vastutab? Lihtne oleks suunata siin teravik haridusminister Kristina Kallase poole. Ometi on selge, et minister andis oma parima, et streiki ära hoida. Kui minna ajas tagasi 2023. aasta augustisse, oli haridusminister see, kes võitles riigieelarve aruteludel välja õpetajate 5,7protsendise palgatõusu. Ja kuigi õpetajad said avaliku sektori töötajatena ainsana positiivse sõnumi Vihula mõisast, oli selge, et meie hariduse kandjaid see ei rahulda ja jama tuleb.
Haridusminister jõudis õpetajatega kokkuleppeni, et streigi ärajätmiseks oleks vaja leida tänavuseks 18 miljonit eurot palgaraha, millest kaheksa miljonit eurot leidis ta aasta lõpus omaenda ministeeriumi eelarvest. Need pingutused ei hoidnud streiki ära. Ometi jätkas minister lahenduste otsimist ja saavutas kokkuleppe, mis rahuldas haridustöötajaid – 5,5 miljonit eurot, mis tuleb Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatidest ministrite valitsusalalt. Kusjuures lõviosa sellest ehk kolm miljonit eurot eraldatakse haridus- ja teadusministeeriumi eelarvest.
Elame üsna keerulises ajajärgus ning kui üks kriis lahtub, võib õige pea kerkida esile järgmine. Pingelise olukorra lahendamiseks on vaja konstruktiivseid arutelusid ja koostöötahet, sest näpuga näitamine ei vii küll edasi. Usun, et see on väärt õppetund, millele võiks järgmine kord mõelda.
Seitse päeva kestnud streik ja õpetajatele tänavuseks palgatõusuks eraldatud 5,5 miljonit eurot ei lahenda probleeme meie haridussüsteemis, kuid see tõi vajaliku töörahu. Kibestumus ei oleks aidanud läbirääkimistele kuidagi kaasa – õige foon on oluline.
Eesti 200 on pikalt rääkinud, et tegelikult on oluline istuda õpetajate ja kohalike omavalitsustega ühise laua taha ning sõlmida hariduslepe, mis käsitleb õpetajate palka, töötingimusi ja koolivõrgu korrastamist. Esimene kohtumine toimub juba 19. veebruaril ja siis saavad kõik osalised rääkida avatud kaartidega, kuidas Eesti haridussüsteem õigetele rööbastele seada.
Meeldigu meile või ei, aga reforme on vaja. Oleme liialt pikaks ajaks jäänud kinni lahendustesse, mis 21. sajandi kolmanda kümnendi keskel enam ei toimi. Aeg on läinud edasi ning vajame muutust hariduse väärtustamises ja koolielu korralduses.
Viimasel ajal on üsna palju juttu olnud riigi investeeringute vajalikkusest energia, samuti riigikaitse valdkonda. Olen täheldanud, et kõnealused summad on mitu korda suuremad kui see, millest me õpetajate puhul räägime, ja oleme ausad, tõhusus pole kaugeltki tagatud. Miks siis on nii, et me oleme valmis investeerima teadmatusse ja jätame tähelepanuta fakti, et nii energia kui ka riigikaitse valdkonnas on meil tarvis tarku inimesi ja see on riigile oluline investeering.
Õpetajatest ja nende tööst sõltub suurel määral hariduse kvaliteet tervikuna ning koos sellega õppija heaolu ja edasine elukäik, kogu riigi tulevik. Praegu istuvad koolipingis tulevased iduettevõtete loojad, teadlased ja liidrid. Mõelgem, et teel tippu vaatame ja hoolime, kellest me praegu mööda ronime, sest tipust alla tulles kohtume nendega taas.