Viimasel ajal on kirgi kütnud ja palju leheruumi saanud konkurentsiseaduse muutmise plaan, mis seondub nn ECN+ direktiivi ülevõtmisega Eesti õigusesse. Peaksime olema ônnelikud, et asjad lôpuks korda saavad. Kahjuks mitte.
Eesmärk pühendab abinõu?
Konkurentsiõiguse rikkumise piirid on nii hägused, et Eestis pannakse konkurentsiõiguse rikkumisi toime iga päev. Olen selles üsna kindel, vaadates erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Samas see ei tähenda, et peaksime kõik ettevõtjad igaks juhuks vangi panema. Kõik ettevõtjad ei ole pätid. Vastupidi – olen kindel, et pätte on ettevõtjate hulgas marginaalne osa ja nendegi karistamine peab olema vaba juhustest. Selle marginaalse osa vastutusele võtmine ei saa õigustada selliste reeglite kehtestamist, mida hetkel Konkurentsiamet ja justiitsministeerium soovivad.
Ma arvan, et paljud meist kiruvad, miks on vaja täita mitmete tehingute puhul kõigil niivõrd detailseid rahapesu puudutavaid küsimustikke. See on „hea“ näide sellest, kuidas teatud kildkonna seadusevastase tegevuse tulemusena kannatavad kõik. Õpime sellest kogemusest.
On selge, et konkurentsiõiguse süüteod on sarnaselt korruptsioonisüütegudega varjatud ja nende avastamine on raske. Samuti ei saa vaielda, et võrreldes naaberriikide või Euroopa Komisjoniga ei ole meie praktikast ette näidata väga suuri konkurentsiõiguse rikkumise asju, mille käigus määratud trahvid paneksid ahhetama.
Samas ei peaks suure hulga süüdimõistvate otsuste tegemine ja suurte trahvide määramine olema konkurentsiõiguse eesmärk. Eesmärgiks peaks olema toimiv konkurents ning selle kaudu Eesti majanduse ja meie kõigi kasu. Ettevõtjad on Eesti majanduse vereringe. Kui selle igaks juhuks täielikult kinni pitsitame, siis näeme kõik näguripäevi. Naljaga pooleks ei oleks siis ka Konkurentsiametil kedagi, keda uurida ja kellele suuri trahve võiks määrata.
Kui sa reegleid rikkunud ei ole, siis mida sul karta?
Põhiseadusega on kehtestatud süütuse presumptsioon. Sellega seondub ka nn mittesüüstamise privileeg, mis tähendab, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Selle viimase põhimõtte täitmine on seatud uue eelnõuga selgelt kahtluse alla.
Eelnõu väljatöötajad viitavad ECN+ direktiivile ja Euroopa praktikale ning väidavad, et konkurentsiõiguses on võimalik edu saavutada vaid pakutud lahendusega, kus ettevõtja peab sisuliselt ise aktiivselt tegelema selle nimel, et teda süüdi mõistetaks. See ei vasta tõele. Praktikud on kirjeldanud erinevaid viise, kuidas menetlusi saaks efektiivsemaks muuta nii, et põhiõigusi ei rikutaks.
Võib väita, et miks peaks ettevõtjad kartma ja midagi varjama, kui nad midagi rikkunud ei ole. Õige hõlma ei hakka ju keegi? Samas on selge, et me keegi ei tahaks tagasi inkvisitsiooniaega või totalitaarsesse riiki, kus vastavate uurimisorganite õigused olid piiramatud. Ajalugu (ja iga eestlane) teab palju näiteid sellest, kus õige hõlma on tegelikult hakatud küll.
Seetõttu peavad ka konkurentsiõiguses säilima igale ettevõtjale põhiseadusega tagatud õigused.
Süüdistaja, kohtunik ja timukas ühes rollis?
Eelnõuga seoses on jäetud mulje, justkui oleks Konkurentsiametil konkurentsiõiguse tõlgendamisel ja võimaliku rikkumise hindamisel tõe monopol. See ei ole nii ning ei saagi õigusriigis nii olla. Ühegi asutuse (ükskõik kui pädeva) kätte ei saa kunagi koondada liialt palju võimu.
Seetõttu on loomulikult tervitatav, et loobuti algsest plaanist, mille kohaselt pidi Konkurentsiamet nii asja menetlema kui ka trahvi määrama. Samas on planeeritav regulatsioon poolik ja vajab veel kõvasti tööd. Halduskohtud on harjunud teostama haldusaktide üle piiratud kontrolli, st nad hindavad tavapäraselt pelgalt seda, kas otsuseni on jõutud kohase menetluse tulemusena. Lihtsustatult võib väita, et isegi haldusorgani loll otsus võib jääda halduskohtus kehtima, kui selleni on jõutud menetlusreegleid rikkumata. See ei ole konkurentsireeglite rikkumise menetlemisel kohane lahendus.
Põhiõiguste kaitseks on igal juhul vajalik, et Konkurentsiameti otsuse ja trahvide suuruse osas teostataks kohtulikku kontrolli nii täies ulatuses kui ka sisuliselt. Sellist kontrolli teostavad Eestis maakohtud. Kui soovitakse just halduskohtule samasugune kohtuliku kontrolli jõud anda, siis tuleb teha sisuliselt paraleelne menetlus maakohtuga. Lihtsam ja õigem lahendus on see, et trahvid määrab maakohus.
Kas on vaja hakata ratast leiutama?
Eelnõuga soovitakse luua Eesti õigusesse täiesti uus menetlus. Selleks puudub igasugune vajadus. Meil on olemas väärteomenetlus, mis (vajadusel väikeste muudatustega) sobib konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemiseks hästi. Seda on eelnõu väljatöötajatele selgitanud protsessi algusest peale nii riigi enda poolt palgatud spetsialistid, õiguskantsler kui muud praktikud (nt Eesti Advokatuur).
Tegelikult ei ole üldse võimalik aru saada, mis eelnõu väljatöötajate hinnangul praeguse väärteomenetluse puhul probleemiks on. Mitmed algselt väärteomenetluse kahjuks rääkinud sätted on eelnõu koostamisele kulunud aastate jooksul juba ära muudetud, aga eelnõu väljatöötajad ei ole end sellest lasknud segada. Tundub, et ainsaks sisuliseks etteheiteks ongi see, et menetluse alla sattunud ettevõtjatel on hetkel võimalik enda süüstamist vältida. Samas, nagu eelnevalt märgitud, tuleb põhiseaduse kohaselt vastav õigus ettevõtjale tagada mis tahes menetluse korral.
On üldtuntud tõde, et kui miski ei ole katki, siis ei ole vaja seda parandama hakata. See kehtib ka seadusandluse kohta. Juba praegu on ette näha, et täiesti uue menetluse kehtestamise korral vaieldakse protsessuaalsete küsimuste üle aastaid. Aastaid, mida võiks kasutada tegelikult nende väheste pättide jahtimisele, kes tegelikult jahtimist vajavad.
Kes tegi, kes tegi? Ise tegid!
Eelnõuga seoses rõhutatakse palju seda, et Eesti riik on ECN+ direktiivi ülevõtmisega juba rikkumises ning iga päev peab riik maksma Euroopa Komisjonile trahvi. See peaks justkui õigustama eelnõuga kiirustamist ja mõistlike ettepanekutega arvestamata jätmist. Sellega ei saa nõus olla.
Pealegi, kes tegelikult selles süüdi on, et eelnõu väljatöötajad nende endi poolt palgatud nõustajate soovitusi eirasid ja põhiseadusega vastuolus oleva eelnõu koostasid? Või et aastate jooksul praktikute poolt tõstatatud murekohtade osas on silmad kinni pigistatud?
Kõik ei ole kadunud…
Lõpetuseks midagi positiivset ka. Tegelikult ei ole veel hilja praegune ebaõnnestunud eelnõu ajaloo prügikasti visata ning asuda ühiselt väärteomenetluse kohendamisele, et tagada nii tõhus konkurentsireeglite järgimine kui ka toimiv ettevõtluskeskkond ja põhiõiguste kaitse. Teeme nii, et pätid saavad oma palga, aga õige hõlmad jäävad puutumata. Eesti 200 on sellise eelnõu ka välja pakkunud, seega ajalist venitamist ei tekiks.
On selge, et võimalik kahju, mis praeguse eelnõuga jätkamisega kogu Eesti majandusele kaasneks, ületaks mäekõrguselt neid trahve, mis riigil tuleks Euroopa Komisjonile direktiivi ülevõtmisega täiendava hilinemise tõttu tasuda.
Öeldakse, et enda vigade tunnistamine näitab tegelikku tarkust. See võiks kehtida ka riigi puhul.