Elatisvaidlused kõlavad kui hirmutamislood lapsesaamise mõttegi vastu. Keeruline lugu. Kas oleks abi sellest, kui riik võtaks elatise maksmise lapsele täiel määral enda kanda ja nõuaks ise võlgnikust vanemalt raha sisse, nagu pakub Eesti Päevaleht oma juhtkirjas?
Kaaluda võiks vähemasti ühe valikuvõimalusena veel lihtsamat „raamist väljas“ lahendust, mis vabastaks vanemad vähemasti lõputust omavahelisest kanakitkumisest. Last, teda üksi kasvatavat vanemat ja ehk ka Eesti iivet aitaks see, kui elatist makstaks ainult ühe korra. Boonusena peaks ühekordne elatismakse lõpuks ometi sobima ka traditsioonilise perekonna eest võitlejaile, kuna tegu oleks sajandeid juba kasutusel olnud lahendusega. Kuidas nii, küsivad nüüd igakuise elatise maksmise, elatise suuruse iga-aastase ümberarvutamise, kohtutäiturite sekkumise, palgast kinnipidamise, autode äravõtmise ja muude (hambutute) elatise väljanõudmise sunnimeetmetega harjunud inimesed õigustatult.
„Jaanipäeval läks pahasti“ probleem
Vaatame esmalt veel kord otsa „jaanipäeval läks pahasti“ probleemile. Lapsel pole nii hästi, kui võiks olla, kui ta saab kasvades poole vähem hoolt ja poole vähem ressursse.
Lapse jaoks on see neljakordselt ebaõiglane. Esiteks jääb laps ilma kõige väärtuslikumast ressursist, milleks on teise lapsevanema talle pühendatud aeg. Vanemate lahuselu ei tohiks tegelikult muuta lapse isiklikult koos veedetud aega kummagi vanemaga ja elatist tuleb ju maksta vaid juhul, kui esiteks pole vanemad muus elukorralduses kokku leppinud ja kui vanem lapse kasvatamises piisavalt ei osale.
Teiseks on lapse jaoks ebaõiglane see, kui tema vanemad omavahel tema pärast kisuvad. Elatise maksmisest me räägime ju juhul, kui vanemad ei ole omavahel lapse kasvatamises kokku leppinud ja asja on pidanud lahendama kohus. Kohtus vaidlemine keerab paratamatult omavahelised niigi haprad suhted veel rohkem tuksi.
Kolmandaks on laps juhul, kui elatismaksed iga kuu ei laeku, majanduslikult halvemas olukorras. Lisaks vähendab elatisvaidlus ja elatise kättesaamisele kuluv energia ka selle vanema jõudu ning ajavaru, kes elatist peab taga ajama. Lapsele oleks palju parem, kui vanema selleks kuluv energia ja aeg kuuluks talle.
Keskaegne säte
Elu võib olla keeruline ja lapsest eemal olev vanem pole mingi tänapäevane leiutis, nagu pole seda ka lapse rahavajadus. Eestis kokku üle 600 aasta kehtinud Lübecki õiguses oli seadusesäte, mille kohaselt tuli lapse kasvatamisest eemale jääval lapse isal tasuda lapse emale ühekordne kopsakas makse. Vanem sai ennast sisuliselt lapsekasvatamise kohustusest välja osta. Ei mingit igakuist jändamist. Tänapäevakeeles oleks tegu ühekordse elatismaksega, nii-öelda ettemaksena kõikide eelseisvate perioodide eest. Kuidas võiks see uus, ent unustatud vana ühekordne elatismakse moodsal ajal täpsemalt välja näha? Kui lapse vanemad koos last ei kasvata, siis eemale läinud vanem tasub lapsele ühekordse elatissumma ette ära. Elatise arvestamiseks tehakse prognoos, nii nagu pikemaid prognoose näiteks kindlustuses ikka tehakse. Kui täna sündinud lapsele makstav elatis oleks minimaalselt 260,33 eurot kuus, siis lapse 19-aastaseks saamiseni tuleks elatist tasuda kokku 228 kuu eest ehk me räägiksime alates u 60 000 euro suurusest summast.
Last kasvatama jääv vanem saaks summa, millega osta endale ja lapsele uus kodu või soetada kasvõi lisaks korter, mille väljaüürimisest laekuv tulu oleks palju kindlam kui iga kuu elatist taga ajada. Vanem, kes lapse kasvatamises ei osale, peaks ilmselt võtma ise pangalaenu ja senise igakuise elatismakse asemel tasuks ta igakuiseid laenu tagasimakseid. Pangalaenu tagatis tuleks elatismakse teinud vanemal endal leida.
Juhul kui inimene on paljas nagu püksinööp ja panga silmis seega täiesti laenukõlbmatu, tuleb riigil laenukäendusega ilmselt appi tulla. Ühiskond vastutab oma laste eest ja ka praegu tuleb riik appi, makstes vanema eest lapsele elatist 200 eurot kuus. Seda summat just suurendati koalitsioonilepingu järgi seniselt sajalt eurolt kahesajale. Ja nii nagu ka praegu ajab riik ise seda vanemat taga temalt raha kättesaamiseks, jääks säärane ülesanne riigile alles ka ühekordse makse korral.
Oleks vähemalt valikuvõimalus
Last tegelikult kasvataval vanemal võiks olla vähemalt valikuvõimalus, kas last aitaks rohkem ühekordne suur rahasumma või eelistatud oleks ikkagi igakuine toetus. Üksikvanemal on ju väga keeruline ise pangast laenu saada, ent kodu ostmine või olemasoleva märkimisväärne parendamine võiks oluliselt tõsta lapse elukvaliteeti ja kasvõi vähendada igakuiseid kommunaalkulusid.
Vaimsele tervisele oleks abiks see, kui iga kuu ei pea muretsema, kas elatis laekub või ei laeku. Vanemad ei peaks omavahel aastaid vaidlema.
Ja kui armastus peaks tagasi tulema ning kolitakse ikkagi kokku, koos oma ühist last kasvatama, siis pole ju ka midagi n-ö raisku läinud. Riigi halduskulu väheneks, kuna laenu tagasimakseid ajaks taga pank.
Muidugi on ka hulk argumente, mis räägivad igakuise elatismakse kasuks. Näiteks võib elatiseks kohustatud vanem ootamatult rikastuda. Tõsi, seda juhtub ka kooselavate vanemate puhul harva ja elatise maksmiseks kohustatud vanem kipub rikastuma tingimata nii, et seda ükski kohtutäitur ei märkaks. Ent teisalt kaitseks ühekordne makse paremini vastupidise olukorra eest, kus kohustatud vanem muutuks mistahes põhjusel täiesti maksevõimetuks. Võib juhtuda ka nii, et elatist maksma pidav vanem loob uuel katsel pere, mis jääb püsima ja kuhu sünnib palju lapsi, ning siis oleks kaelas olev laenukohustus koormav. Aga nõndasamuti on väidetavalt koormav ka senine elatismakse, mis pealegi iga aasta elukalliduse tõusu alusel kasvab.
On ka parem lahendus
Kokkuvõttes on parim lahendus muidugi see, kui mõlemad vanemad täidavad rõõmuga ja võrdselt lapse kasvatamise kohustust, elagu nad siis koos või lahus. Lapse kasvatamine on ju tegelikult mõõtmatult suur rõõm. Õnneks kogeb mõlema vanemaga kasvamise rõõme enamik Eesti lapsi ja see lugu räägib siin erandlikest juhtumitest.
Elatisvaidlused torkavad valusalt silma ja eks neid ole ka liiga palju. Isegi üks elatisvaidlus on liiga palju, kuna ükski laps ei peaks seda kogema. Lapse parimates huvides on elukorraldus, kus tema vajadused on kaetud, aga vanemad omavahel ei tülitse. Selleks tasub vähemasti kaaluda ka „raamist väljas“ lahendusi.