Tallinnas on viimased kakskümmend aastat täitnud sisulist ainuvõimu Keskerakond. See on ligi kaks kolmandikku kogu taasiseseisvunud Eesti ajaloost. Tallinnas on üles kasvanud terve põlvkond noori ilma, et linnas saaks midagi toimuda Keskerakonna päitseid pähe ajamata. Praegu on haruldane võimalus teha stagnatsioonile lõpp. Keskpartei võim on murenemas, nende liikmete pidurdamatu väljavool pole veel sugugi otsas. Viimaks on avanenud võimalus muutusteks Tallinnas.
Õhkõrna võimuniiti hoiab veel koos sotsiaaldemokraatide äraootav ja ettevaatlik positsioon. Ühelt poolt ollakse valmis võimuvahetust arutama, kui neile pakutakse linnapea ametikohta – teisalt viskutakse aga dzotile, kiidetakse Keskerakonnale takka ja kiidetakse nendega tehtavat koostööd.
On muidugi mõistetav, et traditsioonilises linnapoliitikas ongi erakonna kapitaliks abilinnapeade, linnaosavanemate ja volikogu ametikohad oma liikmetele. Kuid mis hinnaga? See hoiab võimul läbi aastate ühest korruptsiooniskandaalist teise kulgevat Keskerakonda. Juba see peaks olema piisav argument, et nad viivitamatult võimult kõrvale lükata.
Kui rääkida ka koostöö sisust, siis sealgi jääb peale Keskerakonna jonn.
Ent kui rääkida ka koostöö sisust, siis sealgi jääb peale Keskerakonna jonn. Mihhail Kõlvarti partei on valimistest valimistesse võidelnud eestikeelse hariduse vastu. On teada, et tänavu septembris algab lasteaedades ning 1. ja 4. klassides üleminek eestikeelsele haridusele. Kui veel aastate eest oli Keskerakond valmis selle vastu barrikaadidele minema, siis nüüdseks on linnavalitsus ise üle läinud Itaalia streigile ja ähmasele kommunikatsioonile.
Koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemadki võivad ühiselt pingutada, kuid linnavõim saadab ülemineku osas vaid segaseid signaale ja ei näita üles mingisugust huvi sisuliseks koostööks. Kõlvartil justkui puudub kava ja tahtmine midagi hariduse heaks teha. Praegu sõltubki Tallinnas eestikeelsele haridusele üleminek sisuliselt ministeeriumi rahast ja kavast. Kõlvart ja Keskerakond aga kas korrutavad HTMi tegevust enda plaanide pähe või vaatavad reformi pealt ja loodavad halvimat. Kui reform peaks nende abiga või abita untsu minema, siis on Kõlvartil hea näpuga valitsusele ja haridusministeeriumile näidata.
Keskerakonna eemaldamine võimult on taoline poliitiline raputus, mida pole Eestis pikalt nähtud.
Tallinna koolidele on aga vaja selgeid, toetavaid ja innustavaid sõnumeid ning reaalset tuge. Eesti kõige jõukam omavalitsus suudab abistada koole lisapersonaliga, tõsta õpetajate palkasid, toetada erivajadustega õpilasi ja rahastada sihitult ning eesmärgipäraselt just neid koole, kus üleminek eestikeelsele õppele on kõige keerulisem. Keskerakond seda aga ei tee. Nendega ei saagi selles olla mingit koostööd, sest Keskerakonna jaoks on vastutöötamine eestikeelsele haridusele olemuslik küsimus.
Selge on see, et mõõdetakse võimalikke koalitsioonikaaslaste maailmavaadet. Viie partneri asemel on eelistatud neli. Ent ka nelja erakonnaga võimuvahetus pole ulme. Keskerakonna eemaldamine võimult on taoline poliitiline raputus, mida pole Eestis pikalt nähtud. Usun, et mitte ainult pealinna, vaid ka ülejäänud Eesti tähelepanu on koondunud Jüri Ratasele ja järgmistele tsentristidele, kelle otsus lahkuda linnavolikogu Keskerakonna fraktsioonist teeb selle ajaloolise võimupöörde võimalikuks. Ja ka sotsiaaldemokraatidele. Mis kõige olulisem – just nende otsusest sõltub, kas Tallinnas saab muutus võimalikuks ja lõppeb stagnatsioon.