Eestis õpetavad õpetajad koolis fakti- ja teaduspõhiselt. Õpetajate austamiseks hoiame sama joont ka õpetajate palgatõusu raha otsides.
Alustuseks sellest, kus päriselus õpetaja palgatõusuks raha EI OLE.
Õpetajate palgatõusu raha ei ole koolivõrgu reformis. Seega ei ole õige öelda, et tehtagu koolireform ära, siis sealt tuleb palgatõus. Ei kasva riigieelarvesse lisamiljoneid sellest „unistusest“, et pandagu aga koole kinni. Praeguses streigis poleks koolide kinnipanemisest või muul moel reformimisest mingit kasu, sest riigieelarvest tuleb õpetajate palgaraha laste arvu järgi. Pealegi tuleb õpetaja palgaraha sellise arvutuse järgi, et palgaraha väljarehkendamiseks joonistatakse paberile ideaalsuuruses klassid ja koormused, juba koolireformijärgsed. Niisuguse nipiga on püütud kohalikke omavalitsusi nügida koolivõrku kokku tõmbama, mis on praktikas vaid osaliselt õnnestunud, lahendamata palgamuresid. Ja me kõik tahame, et Metsküla kool elus oleks ja lapsi õpetaks.
Seega kuna riigieelarvest makstaksegi juba palka ideaalsüsteemi õpetajate arvu järgi, mitte aga tegeliku õpetajate arvu järgi, siis õpetajate palgarahaks riigieelarvesse ei tooks koolireform mitte punast pennigi juurde. Nii lihtne see päriselus ongi. Kui omavalitsus tahab pidada palgal rohkem õpetajaid, kui riigi ideaalmudelis kirjas, siis maksab omavalitsus selle kinni omast rahast ja kulutab vähem näiteks munitsipaalmeediale või ilutulestikule. Need on kõik kohaliku kogukonna valikud, mis riigipoolset palgaraha kuidagi ei mõjuta. Küll aga mõjutab kohaliku kogukonna õpetaja palka väga olulisel määral kohaliku kogukonna otsus palka maksta, kuna riigilt tuleb vaid tasapaks miinimumpalk.
Kus õpetajate palgaraha tõus kinni on?
Ühiskondliku kokkuleppe puudumises – õpetajate palgatõusuks on vaja pikka plaani. Pikk plaan hariduses on demokraatlike ühiskondade tava, kuna haridus vajab samamoodi pikka ette vaatamist nagu rohepööre või raudteevõrk. 12-kuulise tsükliga haridust ei uuenda, õnneks, kuna tegemist on parimas mõttes aeglaste muutuste valdkonnaga. Lühim aeg plaani pidamiseks üldhariduses on 12 aastat ehk ühe lapse koolitee – ilmselgelt ei saa see järske käänakuid ja tagasikukkumisi teha. Pikk plaan, mis Eestis puudu on, on riigi ja omavalitsuste kokkulepe, rahvakeeli erinevate erakondade kokkulepe ja ühisosa selle kohta, et mis on õpetaja palk ja töötingimused. Haridusminister Kristina Kallas on alates novembrikuus esitanud pika plaani kava – sõlmida pikem kokkulepe riigi, kohalike omavalitsuste ja õpetajate ametiühinguga astmelise palgatõusu kohta nii, et 2027. aastaks jõutakse koalitsioonileppes lubatud palgatõusuni.
Kus see palgatõusu raha ikkagi on?
Raha otsimisel on läinud kahjuks valitsuses surnud koera üle aia loopimiseks. Vesipruuli ja Tatika vaidlust lahendaks ehk arvudele otsa vaatamine: Haridusministeerium on juba kärpinud 16,1 miljonit eurot ehk kõige enam ehk sisuliselt terve ministeeriumi aastakulu jagu. Haridusministeerium oli üks kahest ministeeriumist, kus ei makstud tulemustasusid, samal ajal kui mujal maksti ametnikele miljoneid eurosid. Haridusministeeriumi Tallinna maja kolimine on töös, aga kasu tõuseb sellest vaid 0,18 miljoni euro jagu. Kui koalitsioon otsustab, et vaja on järgmisi hariduskärpeid, siis tuleb teha koalitsioonil koos teha kaalukaid poliitilisi valikuid. Näiteks kõrgharidus kogu ulatuses tasuliseks (praegu on kogu kõrghariduskulu 274,7 miljonit eurot), teadusraha kärbe (226,5 miljonit eurot) või lasteaedade toetuse – 16 miljoni euro – maksmine lasteaedade asemel koolidele. Tehniliselt oleks viimane kõige lihtsam, kuna lasteaiad on kohaliku omavalitsuse kohustus pidada ja riik on üksnes viimasel ajal vabast tahtest kenasti appi tulnud (NB! See lause EI olnud minu ettepanek riigieelarves seda kohta kärpida, ma vaatan lihtsalt numbreid). On veel võimalusi, mis nõuaks aga pikemat ühiskondlikku arutelu.
Ongi mõistlik laiemalt ka arutada, aga see võtab aega, peabki võtma. Näiteks kas üldhariduse võiks teha personaalseks nii, et kiiremini edasi jõudvad õpilased õpiks lühemat aega. See mõte on tulnud koolidest endist, kelle sõnul piisaks põhikoolis umbes 2/3 lastest kaheksast aastast materjali omandamiseks väga hästi, samas kui osadele on 9 aastat paras ja mõni vajab kümmet aastat. Need haridustarkused olid selged juba õpetaja Lauril – miks me õigupoolest kaasajal siis igale lapsele parimast ei lähtu?
Õpetajate osade murede lahendamine on ka koalitsioonileppes lahendusi ootamas, näiteks oluliselt suurem kaitse küberkiusamise eest. Vanematepoolse kiusamise lahendamine on juba praegu kooli direktori ülesanne, aga muu töökoormusega ei saa direktor imet teha, ka see vajab arutamist. Õpetaja palk on viiendiku võrra väiksem sama haridustasemega teiste töötajate palgast, nii et ikkagi tuleb rääkida ka palgast.
Väga palju on kinni kohalikus omavalitsuses. Omavalitsus on täies ulatuses vaba otsustama, kas teeb ilutulestiku, renoveerib viinaköögi, laseb taevassse rohelise kiire, korraldab ametnikele peo või maksab õpetajale palka juurde.
Meil on vaja kiiremini pikka ja ühist plaani õpetajate palkade ja muude töötingimuste osas, meil on vaja laiemaid haridus- ja teadusteemalisi ühiskondlikke arutelusid ja meil on vaja valitsuse poliitilisi otsuseid õpetaja palgaraha kohta. Kõiges selles palun ka poliitikutel endil püsida haridusvalguse sõõris – rääkida asjadest faktidele ja tõestele argumentidele tuginedes, nii nagu õpetajad meid õpetanud on.