Skip to main content

Võrdsete inimeste Eesti

 

 

Olin unistanud ja tegutsenud abieluvõrdsuse nimel juba aastaid. Väga selgelt oli meeles see süütunne, mida tundsin 2017. aastal oma abielu registreerimisel. Kuigi meie põhiseaduse kohaselt on kõigil Eesti peredel õigus võrdsele kohtlemisele, piiras perekonnaseadus selle õiguse teostamist. Minu sõpradel ja tuttavatel, kes pole sama sättumusega kui mina, polnud õigust oma kooselu ja perekonda Eestis ametlikult registreerida. Teadmine, et paljud pered on seetõttu vajaliku juriidilise kaitseta, mis erinevast soost paaridele laieneb automaatselt, ei andnud rahu.

Kolm aastat tagasi murdis EKREIKE abielureferendumi korraldamise plaaniga Eesti ühiskonna pooleks. Heteroseksuaalse abielu mõiste rahvahääletusega põhiseadusesse raiumine polnud aga nende endi mõte, vaid välismaalt kopeeritud võte teatud gruppide aktiveerimiseks. Samasugune abieluküsimus oli esitatud ka varem toimunud Venemaa valimistel Putini kampaanias. Ilmselt loodeti kremlimeelse poliitikaga tuua kohalikel valimistel konservatiividele hääli ka neilt Eestis elavatelt inimestelt, kes Venemaa diktaatori suhtes suurt austust tunnevad.

Kunagi varem polnud Eestis toimunud nii tugevat vastandumist liberaalsel ja konservatiivsel teljel. Kui enne pigem laveeriti parem- ja vasakpoolsuse vahel, siis nüüd pandi inimesed sundseisu. Tuli valida pool. Kas olla tulevikku vaadates progressiivne või minevikust kinni hoides konservatiive toetada.

Mart Helme siseministrina Deutsche Wellele antud intervjuu, kus ta soovitas geidel Rootsi kolida, sai paljudele liberaalse maailmavaate esindajatele viimaseks tõukeks. Ka meie perele. See oli 2020. aasta 23. oktoobril, kui avaldasin Eestimaa Rohelistega vähemuste vaenamisele vastukäiguna petitsiooni, millega tegime Riigikogule ettepaneku muuta samast soost paare diskrimineerivat perekonnaseadust ja tagada samast soost paaride põhiseaduslik õigus võrdsele kohtlemisele, sätestades abielu seaduses kahe täiskasvanud inimese vahelise liiduna, abiellujate soost sõltumata.

Sellest sai tolleks hetkeks läbi aegade enim allkirjastatud rahvaalgatus Eestis – loetud päevadega enam kui 35 000 toetusallkirja. Mäletan, usutlusest ajakirjanik Joosep Tiksiga: “Olite natukene kui poliitiline Kolumbus, astusite sammu sinna, kuhu reformierakondlased ja sotsid kõhklesid minna. Nüüd nad on väga mures selle pärast, et olete Overtoni akent nihutanud. Diskussioon on kaugemal sellest, mida nad on varem valmis olnud aktsepteerima.”

Kuigi muutused ei toimunud nii kiirelt, nagu paljudele meeldinud oleks, algas Reformierakonna ja sotside algsest tõrkumisest hoolimata ka poliitilisel maastikul konsolideerumine. Sellel ajal toimus ka minu esimene puutumus tollal veel parlamendivälise erakonnaga Eesti 200, mida juhtis progressiivne Kristina Kallas. Siis andsimegi koos Eesti 200ga tõotuse võidelda hoolivama ja võrdsema Eesti ühiskonna nimel. Ja hiljem liitusid meiega ka sotsiaaldemokraadid.

Pika veenmise peale tuli tollane Riigikogu esimees Jüri Ratas abieluvõrdsuse petitsiooni allkirju vastu võtma, kuid hiljem saatis Riigikogu õiguskomisjon 35805 Eesti kodaniku allkirjaga petitsiooni ikkagi prügikasti. Sellega rikkus EKREIKE omaenda koalitsioonikokkuleppesse selgelt kirja pandud lubadust saata vähemalt 25 000 kodaniku allkirjaga rahvaalgatused Riigikogu suurde saali lõpphääletusele.

Ajal, kui Eestit tabas koroona, tegeles valitsus vähemuste kiusamisega ja vaenulikud sõnumid, millega rõhutati, et osad eestlased oleks justkui vähem väärtuslikud kui teised, sundisid poolt valima ka neid inimesi, kes varem sooneutraalset abielu oluliseks ei pidanudki.

Võibolla liikusid üksteisele lähemale ka konservatiivid, aga Keskerakond, mis polnud enda suunda veel määratlenud, hakkas keskelt lõhenema. Kuigi see valitsus lagunes oma enese raskuse all õige pea ja abielureferendumi korraldamise küsimus langes päevakorrast välja andes aega hingetõmbeks ja lastes üleskeerutatud tolmul langeda, oli üsna selge, et Eesti ühiskonnas on toimunud suur muutus. Nüüd saab minna vaid edasi!

Enne 2023. aasta Riigikogu valimisi otsustasime Eesti 200 juhatusega, et kui rahvas oma hääle valimistel meile usaldab ja me koalitsiooni läbirääkimiste laua taha pääseme, määratleme abieluvõrdsuse saavutamise koalitsioonileppe sõlmimise eelduseks. Valimistel otsustasidki Eesti inimesed meid parlamenti läkitada ja nüüd kolm aastat pärast abieluvõrduse rahvaalgatust ei nõudnud me Eesti põhiseadusest tulenevat õigust võrdsele kohtlmisele mitte enam plakatitega Riigikogu ees, vaid rahva mandaadiga Riigikogu sees!

Tunne, mis valdas mind rahvaesindajana parlamendis, millel on au abieluvõrdsus ja kõigi Eesti perede võrdne kohtlemine seadusesse kirjutada, oli kirjeldamatu. 2024. aasta teisest päevast on Eesti peredel tagatud põhiseaduslik õigus võrdsele kohtlemisele.

Elagu armastus, vabadus ja võrdsus!!!