Kas helded toetused ja riigitöötajate massiline koondamine on see, mis viib majanduse tõusule? Vaevalt. Plaan Eesti majandusele ei saa olla riigi ukaas, vaid peab põhinema põhimõttel, mis on Eestile seni edu toonud: see peab andma ettevõtjale vabaduse ja võimaluse läbi lüüa, kirjutab .
Seitsmes kvartal langust. Ei tulnud nii kiiret kasvu, kui oodati. Mullu suvel kahtlustas Andres Viisemann õigesti, et kiirele kukkumisele ei järgne kiiret taastumist. Eesti on kogu Euroopa majandust kurnavas tõmbetuules. Mõneti oli see ennustatav ja paratamatu.
Inflatsiooni ohjeldamiseks tõstetud intressid pididki majandust jahutama. Ent muutunud on ka laiem taust. Oleme jõudnud punkti, kus Eesti majandus on minetanud senised konkurentsieelised. Odav tööjõud, odav toore ja asukoht lääne ja Venemaa vahel ei ole enam need, mis aitaksid meil kasvada.
Laenates sõnu Taavi Madiberkilt: kiire konvergentsi ajastu on Eesti jaoks lõppenud. Seni sõnastatud eesmärgid on vedanud kasvu. Sooviga saada vabaks demokraatia ja turumajandusega ühiskonnaks haakus majanduski, ettevõtted võtsid hoogu. Tulid Euroopa Liit ja NATO, eesmärk, mis andis raami ka majandusarengule. Euro andis ettevõtetele ühise raharuumi ülejäänud Euroopaga. Siit edasi me enam teiste tuules oma kasvu ei leia.
Kuidas edasi? Mis annab Eestile järgmistel kümnenditel hoo? Plaani, mis seaks kõikehõlmava raami majandusele kümnenditeks ei ole avatud turumajandusega Eestil kunagi olnud. Tõsi, eesmärke on sõnastanud. Uus võiks olla näiteks viia Eesti majandus sajandi keskpaigaks Põhjamaadega võrdsele tasemele. Aga tuules neist ette ei saa.
Plaan Eesti majandusele ei koosne lihtsa kõlaga üleskutsetest majandus käima tõmmata, neis puudub sisu. Kas helded toetused ja riigitöötajate massiline koondamine on see, mis viib majanduse tõusule? Vaevalt. Plaan Eesti majandusele ei saa olla riigi ukaas, vaid peab põhinema põhimõttel, mis on Eestile seni edu toonud: see peab andma ettevõtjale vabaduse ja võimaluse läbi lüüa.
Pikk plaan Eesti majandusele on valmimas, kuid pole veel küps. Esitan esimese visiooni, mis avaks Eesti ettevõtjatele uued võimalused ja kutsun kaasa sisulisele arutelule.
Eesti majandus on sama tugev, kui tugev on meie ettevõtja, kui atraktiivne on ettevõtluskeskkond, kui kiiresti viib meid edasi innovatsioon. Tugev ettevõte vajab ressurssi, mida väärindada. Kapitali, mida investeerida. Tarka tööjõudu, et tegutseda. Turgu, et kasvada.
Ressurss. Kaks korda rohkem energiat
Tööstuse automatiseerimine, masinatel töötavad lahendused ja transpordi elektrifitseerimine nõuavad üha enam energiat. Rohelisem ajajärk toob Eestile majanduskasvu, kuid tõsiasi on, et see ei saa toimuda senisest väiksema energiatarbimisega. Vastupidi, üleminek saastavalt majanduselt nõuab senisest enam elektrit.
Taastuvenergia avab potentsiaali energiamahukatele investeeringutele. Tõsist huvi on üles näidanud üle kümne suurprojekti, mille investeeringu suurus on rohkem kui 1,5 miljardi euro. Kus on konks? Nende energiavajadus – ja just rohelise energia järele – on rohkem kui 6 TW/h aastas. Praegu tarbib Eesti 7.95 TW/h aastas ja 2030. aastaks prognoositakse praeguse mõõdupuu järgi nõudluse kasvu 10 teravatt-tunnini aastas. Sellest ei piisa. Lisaks peaks arendama salvestusvõimalusi, et ka tuule- ja päikesevaestel hetkedel oleks roheenergia tagatud.
“Oluline on luua soodne ja vähese bürokraatiaga kiirtee, et uued energiatootmised saaksid võimalikult kiiresti püsti.”Energiapoliitika peab olema osa majandusest. Enne, kui me ei loo võimalust ressursi arendamiseks, pole ka investeeringul julgust Eestisse tulla. See tähendab, et peame suutma pakkuda senisest kaks korda enam soodsat ja rohelist energiat. Süsteemselt tegutsedes ei ole 12-15 TW/h 2030. aastaks ületamatu eesmärk. Oluline on luua soodne ja vähese bürokraatiaga kiirtee, et uued energiatootmised saaksid võimalikult kiiresti püsti ja luua selge tegevuskava võimsuste kasvatamiseks paariks järgmiseks kümnendiks ka pärast 2030. aastat.
Kapital. Krediidiriski vähendamine
Eesti ettevõtja peab siin asuvale pangale enam tõestama, täitma rangemaid tingimusi, kui mujal Euroopas. Pahatihti leitakse suurem paindlikkus sama panga teises riigis asuvast harust. Praegusel ajal puudutab see teravalt pangaülekannete tegemist kolmandatesse riikidesse.
Ent probleem on ka süstemaatilisem. Kapitali kaasamist takistab nõue tagatisele ja omafinantseeringule. Kõigi kolme Balti riigi ettevõtted on Euroopa mastaabis keskmisest väiksemad ja pangagruppide krediidiriskipoliitika on sarnane. Eesti ettevõtetele on tagatiseta pikaajalisi laene siinsete pankade poolt Eesti Panga hinnangul väljastatud kõigest viiel protsendil juhtudest. Eriti raske on pangale sobivat tagatist leida uutel ja maapiirkonnas asuvatel ettevõtetel.
Tõsi, riik ei saa pankade eest seda otsust teha. Riik saab kapitali turu tõrkega tegeleda toetuste ja käendustega. Oleme majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis seda võimaluste piires ka teinud: keeranud ettevõtjate abistamiseks ventiile nii lahti kui võimalik. Ettevõtete laenukäenduse piir on viiekordistatud, õiglase ülemineku fondi meetmete tingimused miinimumini viidud, avanud toe ettevõtlusele, innovatsioonile, ekspordile, suurendanud rahastust riskikapitali fondides.
See on siiski hädaabi, mis ei paku pikaajalist lahendust ettevõtete kapitaliseeritusele. Selleks, et Eesti ettevõtted oleksid võrdsed ülejäänud Euroopa ettevõtetega, tuleb koos pankade ja ettevõtjatega välja töötada lahendus, mis maandaks Eestis pankade krediidiriski poliitikat.
Tööjõukriis
Eestit ootab kümnendi suurim tööjõunappus. Ettevõtjad ei räägi ilmaasjata aastast aastasse, et oleks oskajaid töötajaid, siis ettevõte ka kasvaks ja areneks. Kui vajalikel erialadel on töötajaid juba praegu puudu, siis OSKA raport toob välja, et kümnendi lõpuks jääb Eesti majandusest vajaka 20 000 töötajat. Viljandi linna jagu inimesi läheb pensionile ja keegi nende asemele ei tule. Töötlev tööstus, Eesti ekspordi eestvedaja, seisab silmitsi inseneride kriisiga. Ülikoolilõpetajad katavad vaid kolmandiku nende tuleviku tööjõu vajadusest.
Kiire lahendus on korrastada tööjõuturgu. Töötute ümberõpet juba tehakse efektiivsemaks. Paralleelselt käib töötuhüvitiste korrastamine, et töö kaotanud inimene jõutaks kiiremini tööjõuturule tagasi. Nendest lahendustest ei piisa.
Eesti haridus vajab remonti, et meil oleks rohkem insenere ja oskustööjõudu. Esimene samm on selles suunas suvel avaldatud “Tööstus 2035” kavaga tehtud. Riik leppis töötleva tööstuse erialaliitudega kokku, et viib haridussüsteemi kooskõlla tööjõuturuga, pannes rõhku just tööstusele vajaminevatele reaalaladele.
Ometi ei piisa sellestki. Kaua võtab, et koolitada insener? Viis aastat? Kümme? Kui ka leida koolist piisav hulk tulevasi insenere, tuleb tööstusel neid kümnendi lõpuni oodata. Ettevõtted ei kannata kümme aastat oodata, vaid kolivad tootmise sinna, kus neil tööjõudu on.
Oleme juba hiljaks jäänud. Kui me soovime oma majandust aidata, peame avama arutelu välistööjõust. 1990. aastal ülemnõukogu otsusega seatud sisserände piirarv ehk 0,1-protsendine kvoot rahvastikust (umbes 1300 inimest aastas) ei vasta tegelikule tööjõuvajadusele.
Selle ümber on tekkinud segaste reeglite ja eranditega süsteem, mis ei anna ettevõtjale kindlust tegutsemiseks. Silmeti juht Raivo Vasnu kirjeldas absurdset olukorda nii: nad said lühiajalise tööloaga ametisse doktorikraadiga inseneri. Mees õppis siin oldud kahe aastaga eesti keele selgeks. Tema elamisluba ei pikendatud ja insener pidi Eestist lahkuma. Miks me teeme nii oma ettevõtjate ja nende töötajatega?
Variante, kuidas välistööjõusüsteemi muuta, on mitmeid. Tõsta kvooti, luua uusi erandeid, leevendada nõudeid. Kõige tähtsam on jõuda ühisele arusaamale, et Eesti majanduse konkurentsivõime parandamiseks peame lahendama tööjõukriisi.
Välisturg
Eesti peamiste kaubanduspartnerite majanduslik käekäik pole kiita. See tähendab, et ka meie ettevõtjatele on turg jäänud ahtamaks ja uusi võimalusi tuleb otsida mujalt. Selleks, et nad jõuaksid välismaale, on vaja head müügitööd. Üksi ettevõtja või erialaliidu rammust ei selles tihtilugu ei piisa. Vaja on ka riigi poliitilist ja rahalist tuge.
Äridiplomaatia komisjon ning ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse ekspordiportfelli tugevdamine on näited, kuidas me püüame keerulisel ajal ekspordile tuge pakkuda. Senine tugisüsteem töötab lühiajaliste väljakutsetega ja paljuski juhtum juhtumi haaval.
Eestil ei ole kunagi olnud terviklikku ekspordi arendamise tegevuskava. Olemasolevate tingimuste ja võimaluste kaardistamist, et nende pinnalt seada realistlik siht ja seada koos tööle riik ja eksportijad. Vaadates viimast kümmet aastat ning Eesti potentsiaali ei kõla eesmärk järgmise kümne aastaga kahekordistada Eesti eksport võimatuna.
Ettevõtluskeskkond. Õigusrahu ja efektiivne avalik sektor
Õigusruumist ja riigiaparaadist. Eesti konkurentsivõime senine tugevus on lihtne ja selge õigusruum. Entroopia aga kasvab: ühiskond muutub keerulisemaks, regulatsioonide ja seaduste hulk aina paisub.
Ettevõtjad vajavad stabiilsust. See tähendab, et seadusemuudatused peavad olema mõistliku reageerimisajaga. Mõjude hindamine peab ka päriselt ettevõtjale kirjeldama, mis muudatus neile maksma läheb. Vohavat õigusloomet tuleb piirata, mis tähendab, et kui sama asja reguleerida, siis korra, mitte kümne erineva seadusega. Kiirelt muutuv õigusruum peab rahunema.
Bürokraatia on koormav inimesele, ettevõttele ja riigile. See on aja-, energia- ja rahakulu. Et olla maailma kõige efektiivsema avaliku sektoriga riik, peame lähtuma põhimõttest, et riigi teenused peavad olema põhjendatud, arusaadavad ja läbipaistvad. Esimene oluline samm avaliku sektori suurema efektiivsuse suunas on nulleelarve, sest meil tekib selge pilt, mida riik peab tegema ja mida mitte. Eelarve avamine detailideni annab ülevaate riigi teenustest, nende põhjendatusest ja dubleerimiskohtadest.
“Personaalse riigi läbiv põhimõte on, et inimese ja ettevõtja jaoks peab olema riigi teenuste kasutamine nii mugav kui võimalik.”Järgmine samm on kasutada nulleelarve protsessis revideeritud teenuseid, et viia need uuele tasemele. Personaalse riigi läbiv põhimõte on, et inimese ja ettevõtja jaoks peab olema riigi teenuste kasutamine nii mugav kui võimalik ja vajadusel toimima reaalajas. Kõik riigi teenused peaksid olema sama mugavad kui on tuludeklaratsiooni täitmine.
Personaalne riik tähendab ka Eesti uut digipööret. Nii nagu tiigrihüppe ajal, seisame taas uue tehnoloogiaajastu lävel. Meil on võimalus olla esimesed, kes võtavad avalikus sektoris laialt kasutusse moodsad lahendused nagu tehisaru ja tänapäevane andmemajandus. Kui ettevõtja peab suure osa oma ajast kulutama aruandlusele, ametiasutuste uste kulutamisele, info otsimisele, siis millal ta leiab aega, et kasvatada Eesti majandust?
Loomulikult mõistan, et keset maksutõusu ei ole kõige parem rääkida ettevõtluskeskkonnast. Kergem oleks ju öelda, et maksud langegu ja toetused tõusku. Siiski on ainus printsiip, mis garanteerib, et maksud jäetakse rahule, riigieelarve tasakaal. See ütleb selgelt, et me ei kuluta rohkem, kui olemasolevate maksudega jõuame tasuda.
Innovatsioon. Uued tehnoloogiad ja teadus
Avaliku sektori innovatsioon ja uute lahenduste kasutuselevõtt on vaid väike osa võrrandist. Peame looma võimalused, et meie ettevõtjad ei jääks maha uuest arenguhüppest, mis tuleb koos teadmistega tehisarust, süvatehnoloogia maailmast ja kvantarvutite abil. Kuigi need tehnoloogiad on arenenud kiiremini, kui 2035. aastaks eesmärke osati seada, siis Eesti innovatsiooni siht on õige.
Teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse arengukava eesmärk on, et Eesti oleks kümne aasta pärast Euroopa üks kõige innovaatilisem riik. Kasvatada tööjõu tootlikkus 110 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Tõsta erasektori kulutuste tase teadusesse ja arendusse kahe protsendini SKP-st, mis tähendab senisega võrreldes kahekordset kasvu.
Üks protsent riigieelarvest juba läheb teadus- ja arendustegevusse. Esimesed sammud, et need eesmärgid täita, on tehtud. Rajame rakendusuuringute keskuse, kus ettevõtjad saavad endale laborit ehitamata tooteid testida. Viime ellu finantsstiimuli pilootprojekti ettevõtjatele, kes palkavad teadus- ja arendusspetsialiste.
Ettevõtetel peab olema julgust katsetada ja riigi roll on luua tingimused, et ettevõtted võtaksid selle riski. Üks võimalus on tuge luua riskikapitali ja innovatsioonilaenuga, kuid oluline on ka seadustes jätta piisavalt ruumi nendeks katsetusteks ning luua suurem side teadusasutuste ja ettevõtete vahele.