Kas meil, eestlastel, on julgust ja selgroogu öelda ka tegelikult «EI!», küsib riigikogu liige ja endine korvpallur .
Öelda sõnades sõjale «EI» on lihtne, aga seda reaalsete sammudega näitamine tundub olema palju keerulisem.
Ometi tehakse Ukrainas iga päev päris tegusid vere hinnaga. Mida teeme aga meie, eestlased? Me arutame endiselt ja tõsimeeli, kas minna ikka olümpiale, arutamata avalikult ühiskonnas läbi eelnevalt võimalikud variandid?
Agressorriikidel ei tohi olla võimalust pugeda vaikselt uksevahelt sisse
Kirjutasin aasta alguses, 30. jaanuaril oma Facebooki postituses samal teemal ning juba siis oli tunda, et oleme «EI» ütlejad kõigest sõnades. Me ei soovi olla vastutajad, vaid pigem vaatame, mida teevad teised. Me ei ole põhimõttekindlad.
Minu postituse sõnum oli: «Sport ja poliitika pole enam ammu lahus ja neid ei tohigi lahus hoida. On selged punased jooned, millest me ei tohi kuidagi üle astuda. Enne kui Ukraina vabadus pole taastatud ja riik üles ehitatud, ei saa lubada agressorriike ühelegi võistlusele. Punkt.»
Pea aasta on sellest postitusest möödunud ning eelmisel nädalal, kui tuli ROK-i otsus ikkagi Venemaa ja Valgevene sportlased olümpiale lubada, oleksin oodanud Eesti Olümpiakomiteelt selgemat seisukohta, et Eesti ei osale olümpiamängudel, juhul kui seal on ka Venemaa ja Valgevene sportlased. Selle asemel saime aga kuulda tavapärast juttu, et mõistame küll hukka, aga vaatame, ootame, mõtleme.
Milline ikkagi siis on meie EOK plaan A, B ja C?
Plaan A on kõigile selge – kui Venemaa ja Valgevene sportlased jäetakse Pariisist kõrvale, on Eesti delegatsioon loomulikult kohal.
Variant B puhul, kus Venemaa ja Ukraina mõlemad otsustavad minna olümpiale, ka siis ei tohiks Eesti positsioonis olla kahtlusi, Eesti läheb ka.
Variant C – meie seisukoht siis, kui Ukraina otsustab olümpiamängudele mitte sõita. Leian, et meile on antud küllalt aega aruteluks, aga avalikku diskusiooni ja teema eestvedamist EOK poolt pole tekkinud. Paraku oleks olnud siin hädavajalik selgitada avalikkusele, sportlastele ja toetajatele – mida teeb Eesti siis, kui Ukraina olümpial ei osale.
Hetkel kuvab üldsusest välja mulje, et EOK on plaaninud kõikide variantide puhul olümpial osaleda. Ilma põhimõteteta, öeldes «EI» sõjale ainult sõnadega. Seda tõendab ka EOK peasekretäri Suklese mõttekäik: «Ukrainas peaks juhtuma midagi väga halba, et venelased olümpiale ei pääseks.» (Delfi 8.12.23 EOK peasekretär Sukles: Ukrainas peaks juhtuma midagi väga halba, et venelased olümpiale ei pääseks). Midagi väga halba? See kahjuks kustutab täielikult lootuse EOK põhimõttekindlusest. Ikka elatakse arvamusega, et keegi teine peab olukorra lahendama, samme astuma ja otsustama, mitte meie ise.
Mida saab teha täna Eesti ja EOK?
Peame andma Ukraina võimalikule otsusele tuge, mitte jätma neid üksi. Näiteks variant C puhul – kui ei lähe Ukraina, siis ei lähe ka Eesti. Selge seisukoht, et me seisame Ukraina kõrval.
Kindlasti tasuks teha koostööd ka teiste riikidega ning katsuma nad ühiselt ja tugevalt taas Ukraina selja taha saada. Kui Soome, Läti, Leedu, Rootsi, Taani, Norra, Poola ja teised lähiriigid koondada ühtse avalduse taha, siis on ka Ukrainal lihtsam oma otsust kaaluda. Võtta see vastu üht või teist pidi. Täna on kogu raskus ainult Ukraina peal, kõik ootavad ja loodavad pimesi, et Ukraina osaleks ja mured kaovad.
EOK ülesanne ongi võtta liidriroll ja initsiatiiv selles küsimuses ning saada kokku näiteks 15 riiki, kes ühises avalduses just täna ütlevad välja, et oleme olenemata Ukraina otsusest nendega. Ja siis teeme ka päriselt nii. Teeme Ukrainale otsustamise lihtsamaks, ärme jäta neid üksi.
Ma usun, et Eesti välisministeerium saab EOK-le kaasamises kindlasti abiks ja toeks olla. Tunnetades diplomaatilist tasakaalu meie liitlaste mõtete ja ootuste osas. Me peame hoidma ühtsust, mitte ainult sanktsioonipakette kinnitades, vaid ka n-ö pehmete väärtuste osas.
Selge on see, et käed rüpes ei saa istuda. Rõhutan, tänased EOK signaalid on liiga leebed. «Eesti hakkab asja kaaluma siis, kui tekib kriitiline hulk riike ja näeme, et sellest midagi muutuks. Üksinda jalad Emajões istumisel pole mõtet.» sõnas Sukles Delfis (Kas Eesti boikoteerib Pariisi olümpiat? «Üksinda pole mõtet Emajões istuda»).
Kuni Rahvusvaheline Olümpiakomitee ei ole suuteline enda silmi avama, siis ma siiralt loodan, et seda aitavad teha demokraatlikud riigid. Mina ei taha, et kõik lootused jääksid puhtalt meie sportlaste peale, kes peaksid otsuse langetama, kas mängudel osaleda või mitte. Naaberriigis Lätis on juba üks olümpiavõitjast korvpallur öelnud, et tema on otsustanud Pariisi mänge boikoteerida ja otsus on 100% lõplik. Seda otsust ei peaks minu hinnangul tegema sportlane.
Eesti sportlased, kes tänu sellele võikale agressioonile oma olümpiavõimalusest ilma peaksid jääma, on kõik juba (olümpia)võitjad. Ei kujuta ette, kuidas Ukraina eemale jäämise korral peaksime kaasa elama meie sportlastele, kes otsustavad siiski osaleda. Ei kujuta üldse ette, kuidas vaadata telerist mänge, kui osalejateks inimesed, kelle rahvuskaaslased ja lähikondlased tapavad ukrainlasi või kiidavad selle heaks
Usun, et riik saab siin olla solidaarne sportlastega. Kui rakendub kõige halvem stsenaarium, kus ei osale mängudel Ukraina ega Eesti, siis selle ohverduse toonud sportlaste toetused säilivad kuni järgmise OM-i tsüklini, lisaks muud vajadused millega EOK ja riik saavad abiks olla.
Aastakümnete pärast, kui vaatame tagasi Pariisi olümpiamängudele, kas siis tahame meenutada ühist pidu agressorriigiga sõja ajal või Eesti kindlameelset ja maailmas silmapaistvat otsust, seista Ukraina kõrval alati ja lõpuni? Siis mõistame, et see samm, kui raske tahes, oli õigem kui mistahes värvi medalid.