Head sõbrad, mul on väga hea meel, et meid on nõnda palju siia kokku tulnud. Tegu on erakorralise üldkoosolekuga, aga minu arvates ei muuda seda erakorraliseks Lauri erakorraline tagasiastumine, vaid see, et oleme erakorralises ajas.
Meil on poliitilises elus väga tõsised pinged ja ka erakonnana peame kokku saama, et vaadata, kuidas me edasi läheme. Seepärast alustangi oma sõnavõttu sealt, kust me alguse saime, et meenutada meile kõigile, miks me oleme Eesti 200 ja mis on meie eesmärk.
Meiesugustel erakondadel on väga lihtne kaotada siht silme eest, kui me satume keset poliitika tormituuli, keset vanu erakondi, sellesse kultuuri või kultuuritusse, mida me näeme ka täna Riigikogus.
Hakkame paratamatult lugema, et meie reiting ei ole hea või teistel on parem, kipume unustama, miks me siia üldse tulime, miks selle erakonna tegime. Kõik need, kes tahavad poliitikas olemise eest saada aplausi, peaksid minema tööle tsirkussesse.
Erakond on minu arvates loodud selle jaoks, et ellu viia oma maailmavaadet, oma programmi, mitte, et saada pidevat aplausi. Paradoksaalsel kombel kogesin emotsionaalselt sarnast hetke eelmisel reedel, kui olin Kaia Iva matustel. Aplausi saavad poliitikud siis, kui nad ära surevad. Nii Andres Ammas, Mart Nutt jpt said aplausi siis, kui nad olid juba lahkunud. See ongi see töö mida me teeme. Toome muutusi, aga kiitust me ei saa.
Kui me mõned aastad tagasi väiksema seltskonnaga kokku tulime, siis me ei tahtnud luua erakonda. Me tegime 12-13 ajurünnakut, kus osalesid eksperdid avalikust ja erasektorist ning tahtsime mõelda välja, kuidas võtta maha need tõkked Eesti ühiskonnast, Eesti inimeste ja ettevõtjate eest, mis takistavad nende potentsiaali avanemist.
See oli juba maailmavaateline arutelu, sest me oleme tänaseks loonud Eesti 200 arusaamisele, et riik ei ütle inimestele ette, kas võib abielluda või mitte, ei ütle ettevõtjatele, millist äri nad võivad ajada, sest ma arvan, et ettevõtjad teavad seda ise kõige paremini. Ja see oli juba maailmavaateline lähenemine. Meie ülesanne ongi iga inimese ja ettevõtja eest kõrvaldada need tõkked, mis takistavad tema potentsiaali avanemist. Me leidsime, et selleks on vaja ekspertlikku ja sisulist programmi, mida pakkusime olemasolevatele erakondadele. Kuid meid naerdi välja ja öeldi, et sellise programmiga valimisi ei võideta. Sealt tekkiski erakonna tegemise initsiatiiv, kuus kuud enne valimistele minemist.
Miks ma seda teile räägin? Ma tunnen praktiliselt kõiki teid nime ja nägupidi, sest oleme selle raske tee koos läbi käinud, aga üks oli selge: mitte keegi olemasolevast süsteemist meid siia ei oodanud. Täna aga peame üldkoosolekut erakonnana, mis on saanud väga tugeva mandaadi Eesti inimeste käest vaid seitse kuud tagasi. Me oleme pidanud väga karmid ja tulemuslikud koalitsiooniläbirääkimised pika kogemusega Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega.
Oleme sõnastanud ära need samad põhimõtted, need suured reformid, mille jaoks me kokku tulime, ja viime need ellu. Nulleelarve, personaalne riik ja haridusreformid, need on väga suured asjad. Nii nagu esimees Lauri ütles oma kõnes, et veel seitse kuud tagasi tehti meie partnerite poolt nalja, et misasi see nulleelarve või personaalne riik üldse on, siis eile rõhutas peaminister Kaja Kallas, et need on ainukesed teemad, mis meid läbi selle kriisi viivad. Me oleme täna toomas seda muutust, mille pärast me oleme üldse kokku tulnud. See nõuab korraliku meeskonnatööd – nõuab selg selja vastas, küünarnukk-küünarnuki vastas töö tegemist ja mäletamist, et miks me üldse kokku tulime. Mitte aplausi pärast, vaid selle pärast, et muuta Eestit.
Head sõbrad! Kui me räägime kriisidest, siis Eesti 200 ongi kriiside jaoks loodud. Meie olemegi loodud selle jaoks, et kriisi ajal panna lauale plaan. Juba 2019. aastal tundus meile, et Eestis on kriis, aga me olime ajast ees. Aga täna oleme me õigel ajal kohal. Mul on kõigi teie suhtes väga suur tänutunne, et kuigi me ei saanud 2019. aastal Riigikokku, võib-olla oligi liiga vara, ehk ei olnud see kriis ka päriselt kohal ja võib-olla me ei olnud veel isegi päriselt valmis. Me pidasime need neli aastat vastu ja panime jala maha tugevamalt, kui ma oleks iial ette kujutanud. Täna oleme aga siin!
Me oleme kliimakriisis, ilma naljata. On ära unustatud kõikide teiste kriiside taga, et tegelikult maailm pöördub sinna, kus me ei soovi, et meie lapsed elaksid. Ka meie noored erakonnakaaslased tuletavad seda pidevalt meelde. Ja loomulikult Zuzu.
Kuid me ei ole ainult selles suures globaalses kriisis, ja mitte ka süvenevas julgeolekukriisis, mida ma saan teile välisministrina kinnitada. Me oleme olnud mitmetes suurtes kriisides alates Covidist, energiakriis, inflatsioon. Euroopa Keskpank on otsustanud tõsta euribori, mis on ilmselt mõjutanud ka igat siin saalis viibijat. Me oleme poliitilises kriisis ja ma võin tunnistada, et olen olnud päris mitmes Riigikogu koosseisus ja sellist kultuuritust ei ole ma näinud, nagu on täna.
Poliitikas öeldakse teineteisele väga halvasti eesmärgiga teha haiget. Oleme unustanud mis on sõna jõud – sõnal on väga suur jõud. Eesti rahvas ei saa endale lubada seda, et me ütleme teineteisele halvasti, ilma, et me saame päriselt aru, mis mõju sellel on. Me peame hoidma ühte ja ka erakonnas peame hoidma ühte, me peame aru saama, et kriitika on vajalik, aga me ei tohi teineteisele haiget teha.
Head sõbrad!
Nüüd on küsimus: kui meie oleme kriiside jaoks loodud, siis mida me teeme? Oleme lauale pannud väga konkreetse plaani. Ja ma ütlen ausalt, vaadates seda, mida oleme valitsuses teinud seitsme kuu jooksul ja vaadates ka teiste erakondade plaanitust, siis meie poolt pakutu on ainukene reaalne plaan, mis täna üldse on: null-eelarve, personaalne riik, haridusreform, mida Kristina eest veab.
Haridusreform ei ole ainult palgaküsimus, vaid ka õpetajate töökorraldus ja koolivõrk, kvaliteet ja pikk plaan, mida ei soovita hetkel arutada. Mida me teeme ettevõtluskeskkonnas: meie ülesanne on aru saada ettevõtjate muredest, mõista, et Eesti ei ole enam odava tööjõu maa, meie ülesanne on investeerida innovatsiooni, teadusesse, haridusse. Meie ülesanne on toetada ettevõtjaid muutumaks globaalseteks ettevõteteks, mida me ka Tiidu ja Kristina eestvedamisel teeme. Need on need plaanid, mis on laual.
Jah, mind on kutsutud kärpekrokodilliks ja kärpima peab, aga kärpimine ei ole see ainus poliitika, mis meid viib uuele tasemele. Kas te mäletate meie sõnapaari, mida lubasime – „Me viime Eesti uuele tasemele!“?
See, et me kärbime avaliku sektori kulutusi bürokraatia võtmes, on see mida me teeme ka valitsuses. Ka mina olen välisministrina saanud vastu päid ja jalgu, et mul oli julgus 5% ametikohtadest koondada. Aga see on see, mida me oleme lubanud – kärpida bürokraatiat. Paraku ei too see meid välja sellest kriisist, mis on nii eelarve- kui ka majanduskriis.
Mida me peame tegema? Me peame julgema asju otse välja öelda, me peame investeerima majandusse, teadusesse, innovatsiooni – selleks, et viia majandus uuele tasemele. Peame olema valmis võtma ka laenu, aga me ei saa võtta laenu jooksvateks kuludeks. Üks üllatus meie erakonna jaoks oli see, kui meie ette kuvati kõik riigieelarvetabelid, et viimased kolm valitsust olid pidanud pidu. Tellinud järjest paremaid suupisteid, vahuveini, magustoite ja kõike muud. Täna ei ole midagi teha, Eesti inimesed maksumaksjatena, peavad selle kõik kinni maksma.
Mina olen see inimene, kes ei ole tulnud poliitikasse tagasi, et saada mingeid töökohti, aga mul on meeles see kuus-seitse aastat kestnud raske töö kõigi teiega koos, et me saaksime päriselt midagi muuta. See väärtusnihe, mis meie eestvedamisel abieluvõrdsuse näol ellu kutsuti. Võib-olla polegi sellest mõtet väga palju rääkida, aga mõelge ise, millised debatid käisid aasta või poolteist tagasi, mis lõhestasid Eesti ühiskonda ning mis käsitlesid inimesi ebavõrdsetena. Ilma meieta ei oleks seda juhtunud. Täna ei räägi sellest konfliktist enam mitte keegi ja mõelge kunagi tulevikus selle peale, et meie olime üks, kes selle ellu tõi.
Tulles tagasi veel selle juurde, mis meid ees ootab. Ma ütlen teile, et üksi me kahjuks midagi ellu ei vii. Me oleme saanud 14 kohta 101-st, samal ajal olgem ausad, Eesti rahvas valis edasipüüdlikkuse, uuendusmeelsuse – valis need põhimõtted, mille eest meie erakond seisab. Tuletagem need endale nüüd korraks meelde. See on uuendusmeelsus, eestimeelsus, liberaalsus. Kui keegi ütleb, et Eesti 200-l pole maailmavaadet, siis see ongi meie maailmavaade. Võibolla oleme me ainukene erakond Riigikogus, kes käitub vastavalt enda maailmavaatele. Uuendusmeelsuse, eestimeelsus ja liberaalsuse järgi. Eestimeelsus on eesti keele kõnelemine. Eesti kooli reform, mida me samuti läbi viime ja eestimeelsus on seegi, et me saame aru, et Eesti 200 võrdlemine Putini erakonnaga ei sobi tänasesse maailma. Keskkonnas, kus Putin reaalselt tapab sadu tuhandeid inimesi, küüditab kümneid tuhandeid lapsi ja viib läbi genotsiidi – nendel võrdlustel ei ole kohta, mitte ainult meie erakonnas – vaid ka laiemalt Eesti riigis.
Head sõbrad!
Ma olen olnud teiega algusest peale, ma olen olnud koos seitse kuud valitsusdelegatsiooni juhina ja kui teil on mure, et kas ma jõuan seda tööd teha, siis koos teiega ma jõuan. Sellepärast, et meil tulevad väga rasked poliitilised ajad. Ma arvan, et Reformierakonna eilne valimistulemus, nii juhatuse kui ka esimehe tasemel, on asi mille üle mõeldakse veel tükk aega. Need pinged, mis on kasvanud koalitsiooni sees, näiteks suhtumise mõttes. Ma ei räägi sellest, et rahajagamine on kuidagi võimalik. Kristina Kallas ei ole tulnud küsima raha õpetajatele, vaid pannud lauda pika plaani ning kui seda hetkel ei taheta arutada, siis meie sealt ei tagane. Meie soov on arutada koos õpetajatega, kuidas minna edasi pika plaaniga. Ka see surve, mis tuleb erinevate erakondade seest ja ka see, et üks Riigikogu erakond ei tunnista valimistulemusi, vaid tahab uusi valimisi, see kõik näitab, et me oleme väga tormistel vetel.
Head sõbrad, ma soovin, et te toetate mind erakonna esimehe valimisel. Positsioonile, kuhu ma ei ole varem ise trüginud. Olles aga nõu pidanud, et selles erakorralises olukorras, kus erakonna esimees otsustas lahkuda ametist aasta varem ja tunnetusega, et meil on väga tugev meeskond nii fraktsioonis, valitsuses kui ka eriti erakonnas laiemalt, olen valmis selle tüüri enda kätte võtma. Kuid kapten ilma meeskonnata ei juhi laeva tormisel merel. Ma luban ka seda, et ma pööran oluliselt suuremat tähelepanu sellele, kuidas erakonda üles ehitada organisatsioonina, sest igaüks on tähtis sellest 927 meie erakonna inimesest.
Kõige lõpuks üks manitsussõna. See mida me täna siin näeme ongi osa sellest demokraatiast, mida me väga ise oleme tahtnud. See on väga ehe. Targad inimesed ei õpi mitte ainult enda vigadest, vaid me peame vaatama, mis on varem juhtunud mõne teise, uue erakonnaga. Oli see Res Publica, või Vabaerakond. Selle asemel, et viia ellu oma programmilisi seisukohti, sumbusid nad enda sisesõdadesse. Arko öeldust tuleb võtta välja positiivne kriitika ja tegeleda nende küsimustega, aga ma ütlen teile ausalt, head sõbrad – sellega me tegeleme, aga ärme ise ennast pikali tõmba. Mina usun, et me toome muutusi ja ma usun, et me suudame – sest meiega on võimalik.
Aitäh!