Kui Riigikogu esimees Lauri Hussar oma selle istungjärgu avakõnes pani lauale parlamendiliikmete kuluhüvitiste vähendamise teema, siis enamus riigikogulasi suhtus sellesse muigega suunurgas. Et ilmus välja järjekordne idealist, kes tahab tsementeerunud süsteemis muudatusi teha. Kuluhüvitisi on üritatud kärpida, aga senini pole kellelgi õnnestunud. Populism – ütlesid ühed valjult, ullike – ütlesid teised endamisi.
Praeguseks on seaduseelnõu kuluhüvitiste kärpimiseks kuuendiku võrra Riigikogusse sisse antud. Sellel on EESTI 200, Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatide ja EKRE allkirjad. Tuli välja, et Lauri Hussar polegi populistist ullike.
Mis imeloom see “kuluhüvitised” on?
Nii nagu nimigi ütleb on tegemist sellega, et Riigikogu liikmetele hüvitatakse need kulud, mis neil oma töö tegemiseks tarvis. Ettevõtjana võin öelda, et see on igati normaalne nähtus. Ikka on tarvis toimetamiseks arvutit kasutada või helistada või autoga sõita või komandeeringus käia. Ka erasektoris sellised kulud hüvitatakse. Samuti on loomulik, et on olemas miskid piirmäärad, millest üle ei minda. Eks äriühingu juhtidele võib kummaline tunduda, et riigikogulastele korvatakse mõningatel juhtudel elamise või tööle sõitmise kulud, aga see on juba maitse asi. Erasektoris tuleks sellistel puhkudel kiiresti maksuamet ning hakkaks rääkima erisoodustusest ja selle pealt tasumata jäänud maksudest. Ma ise olen oma kuluhüvitiste puhul lähtunudki sellest, et olen deklareerinud üksnes need kulud, mida ma ka äriühingus saaks ilma igasuguse kahtluseta erisoodustusmaksu maksmata kuludesse kanda.
Probleem on ilmselt selles, et vanad Riigikogus olijad on hakanud kuluhüvitisi võtma kui mingit veidrat motivatsioonipaketti, mille puhul on pahatihti küsitav, kas need on ikka tööga seotud. Ekskursioonide või valijate toitlustamise korraldamine on pigem sellised “nice to have” asjad, mille saaks pahatihti ka tegemata jätta. Piir tööga seotud kulude, valimiskulude või erakonnaga seotud kulude vahel on pahatihti hägune.
Numbrimaagia
Miks kuluhüvitisi vähendada peaks olema arusaadav igale imikule ja riigikogu saadikule: samal ajal kui kogu ühiskonnas kärbitakse, siis oleks viisakas, et mitte öelda elementaarne, et seda teeksid ka riigikogulased. Kuna omaenda palga kallale minna ei luba põhiseadus, siis ainuvõimalik kokkuhoiu koht olekski kuluhüvitised. Ja nüüd me jõuamegi numbrimaagiasse – ehk siis milline on see õige kärpenumber, mille puhul auväärt parlamendisaadiku töö kvaliteet ei halveneks, aga samas oleks kokkuhoid siiski tuntav ja arusaadav. Eks neid numbreid ole kõlanud nullist sajani. EESTI 200 seisukoht on olnud, et poole võrra vähendamine vastaks mõlemale kriteeriumile. Ilmselt ei juhtuks midagi, kui saadik saaks suurusjärgus 2000 euro asemel teha kuus kulutusi 1000 euro eest (ettevõtjana võin öelda, et ka see number on suhteliselt lopsakas). Samas oleks kokkuhoid korralik.
Pärast pikki läbirääkimisi jõudsime me selleni, et kuluhüvitisi vähendatakse kuuendiku võrra. On see hea ja õige number? Ma isiklikult arvan, et oleks saanud ka paremini, aga eks see jäägu vanemate olijate südametunnistusele. Kokkulepe tähendas vähemalt nelja erakonna suurimat ühisnimetajat.
Kuidas vorsti tehakse?
Pean tunnistama, et ma pole eales niipalju vaeva näinud, et endalt 300 eurot kuus ära võtta. See kestis nädalaid mille jooksul sai kolm korda kokku kutsutud Riigikogu vanematukogu. Lisaks muid kohtumisi ja läbirääkimisi.
Alguses olid kõik erakonnad igati innukad ja kui mikrofon nina alla torgati, siis optimismist puudu ei tulnud. Tehtagu! Meie taha asi ei jää! Kulud on selleks, et neid ei hüvitataks! Ja Nii Edasi.
Aga mida edasi, seda rohkem ind rauges. On ju võimalik välja mõelda suure hulga põhjendusi, miks kuluhüvitiste vähendamine ei olegi niiväga hea idee. Ja kuidas see teeb rahvasaadiku töö keeruliseks, et mitte öelda võimatuks. Siinkohal tunnustussõnad Riigikogu esimehele, kes lõpuks suutis selle siiski kokku õmmelda ja tundus, et kuuendiku hüvitiste vähendamise poolt on kõik parlamendierakonnad. Kuid siis hakkas juhtuma.
Eelnõul on siiski vaid nelja erakonna allkirjad. Iseenesest lihtne asi – vähendada kuluhüvitisi alates 1. jaanuarist kuuendiku võrra hakkas kahe erakonna nägemuses muutuma eelnõuks, millega parandatakse kõik süsteemivead ja saavutatakse maailmarahu takkatraavi.
Isamaa ja Keskerakond ei ühinenud eelnõuga põhjendades seda erinevate parandustega, mida riigikogu liikmete ja ministrite motivatsioonisüsteemi peaks sisse viima. Näiteks, kui palju tohib kulutada autoliisingule või kas peaks kuluhüvitise suuruse siduma rahvasaadiku tagumikutundide arvuga.
Lihtne asi tahetakse muuta nii keeruliseks, et selle teostamine osutuks võimatuks. See oleks justkui olukord, kus lähete autoparandusse, et panna autole alla talverehvid – lund sajab ja tähtaeg läheneb. Lihtne manööver. Aga selle peale hakatakse rääkima sellest, et tegelikult on veel vaja kontrollida tihendid ja vahetada puksid ja mõõta pidurivedeliku kogust ja piduriklotsid on ka imelikud. Selleks kõigeks pole aga aega ja raha, tahtmist ja kokkulepet. Mistõttu võiks ka nende talverehvide vahetamise ära unustada.
Igatahes on eelnõu kuluhüvitiste vähendamiseks Riigikogu menetluses ja loodetavasti läbib selle ilma suuremate vaidlusteta. Ühiskonnale on hea uudis see, et Riigikogu on solidaarne ja raskel ajal kärbib oma kulutusi – 400 000 euro võrra aastas. Ühiskonnale oleks hea uudis ka see, kui selle poolt hääletaksid kõik Riigikogu saadikud. Kuluhüvitiste teemal pole maailmavaatega mingit pistmist, mistõttu üksmeel on ju võimalik.