Kui me räägime Euroopa tulevikust, siis me mõtleme Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele, kelle enamik – välja arvatud Austria, Iirimaa, Malta ja Küpros – kuuluvad ka NATOsse. Euroopa tähendab muidugi ka NATO liitlaseid, kes ei kuulu Euroopa Liitu – Suurbritannia, Norra, Island ja mõned Lääne-Balkani riigid. Mitteühinenud Euroopa riikide Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ja Kosovo saatus ootab paremaid aegu.
Ukraina ja Moldova on samuti Euroopa riigid ja nad peavad saama Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Seega, Euroopa idapiir langeb kokku Venemaa ja Valgevene piiridega, mis neil on NATO ja Euroopa Liidu liitlaste ja Ukrainaga. Euroopa lõunapiir algab Bosporuselt ja kulgeb mööda Vahemerd Atlandi ookeanini. Kaliningradi oblast on anomaalia ning ta jääb Venemaa sõjaliseks tugipunktiks Euroopas.
Esimene asi, mida Euroopa peab tegema, on ise ennast defineerima ka territoriaalselt, mitte ainult väärtuspõhiselt, nimelt Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide ning tulevikus liituvate riikide kaudu. Selle otsene tagajärg on Euroopa mitmekesise identiteedi ja ühtsuse kinnistamine. Venemaa ja tema satelliit Valgevene ei ole Euroopa, ega oma sõna-, veel vähem vetoõigust Euroopa asjades, sealhulgas eurooplaste liitlassuhete valikute tegemises. Euroopa loomulik liitlane on Põhja-Ameerika, kellega jagatakse ühiseid demokraatlikke väärtuseid.
Teiseks, Euroopa Liidu riigid peavad palju rohkem panustama ühisesse kaitsesse, arvestades oma majanduse suuruse (SKP) proportsiooni võrreldes teiste NATO liitlastega Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
NATO peasekretär Jens Stoltenberg teatas veebruaris 2024, et Euroopa liitlased panustavad tänavu sõjalisse kaitsesse kaks protsenti nende kombineeritud SKPst, esmakordselt peale Külma sõja lõppu. Kuid kulude jaotus Euroopa Liidu riikide ja teiste liitlaste ning USA vahel on jätkuvalt ebavõrdne ja ebaõiglane.
NATO 32-st liikmesriigist on 23 ka Euroopa Liidu liikmed. Viimaste kaitsekulud kokku on tänavu 350 miljardit eurot (378 miljardit USA dollarit). USA kulutab kaitsesektorile 884 miljardit dollarit, mis on selgelt ebaproportsionaalne panus, arvestades Ühendriikide ja Euroopa Liidu SKP-de suhet, mis on ostujõule korrigeeritult peaaegu üks-ühele.
Kolmandaks, peab mõistma, et kaitsekulude suurendamisest pole piisavalt kasu, kui kaitsesektorisse suunatud massiivsed rahalised ressursid, olgu võlakirjade emissioonidest, ei turguta põhjalikult Euroopa Liidu liikmesriikide kaitsetööstust. See peab olema planeeritud ja koordineeritud tegevus, mida juhib Euroopa komisjoni kaitsevolinik. See ametikoht ja struktuur peab tingimata olema loodud. Lisaks, kaitsekulude koorem peab olema õiglaselt jagatud liidu liikmete vahel.
Nii-öelda rinderiigid, Venemaa naabrid, on oma kaitsesse panustamise mõistlikke piire ületamas, kuid nad kaitsevad – eesliinil olles – kogu Euroopat. Tagalas olevad Euroopa Liidu suurriigid peavad oluliselt rohkem panustama erineva laskemoona ja droonide, muidugi ka teiste sõjalise kaitse vahendite tootmisse, mida äärealade riigid peavad saama vajadusel kasutada.
Neljandaks, tuleb selgelt formuleerida, kuidas Euroopa Liit toimib edasi oma ühises välis- ja kaitsepoliitikas. Küsimus on solidaarsusest, teineteise huvidega arvestamises ning konsensuse saavutamisest eluliselt tähtsates küsimustes, näiteks Ukraina ja Venemaaga seonduvalt. Heast tahtest ja valmidusest jääb väheks, kui otsusteni ei jõuta või need jäävad liiga hiljaks ja hambutuks. Otsustusprotsessi tõhusus on võtmetähtsusega Euroopa Liidu toimimisele ja tugevnemisele, mitte ainul kaitse- ja julgeolekuasjades, vaid kõikides olulistes valdkondades.
Olen seisukohal, et ka Euroopa Liidu ühises välis- ja kaitsepoliitikas tuleb loobuda konsensusele põhinevast otsustamisest, enamuse tahte kasuks. Vastasel juhul kulutame jätkuvalt liiga palju aega ja energiat lahjendatud otsuste vastuvõtmiseks, mille hinnaks on allumine ühe või kahe riigi šantaažile, kes nõuavad küüniliselt oma nõusoleku eest miljardeid eurosid.
Viiendaks, Euroopa Liit peab muutuma innovaatilisemaks ja ettevõtlussõbralikumaks, sealhulgas sobivate (see tähendab mitte vaenulikest riikidest pärinevate) välisinvestorite silmis. Globaalses konkurentsis püsimine nõuab üle-reguleerimise poliitikast loobumist, sealhulgas piirangute vähendamist tehisintellekti arendavatele ettevõtetele. Uute äride alustamine peab olema võimalikult lihtne.
Tuleb samas lõpetada riigiabi andmine ülepaisutatud mahus ning tagada Euroopa Liidu liikmetes tegutsevatele ettevõtetele samaväärseid õiguseid. Ühisturg peab töötama õiglaselt ning e-teenused peavad toimima piiriüleselt. Euroopa teeks tohutu suure IT-alase hüppe, kui kõikjal liidus leviksid Eestis leiutatud lahendused, sealhulgas e-riik, digiallkiri, e-residentsus ja e-valimised.
Kuuendaks, Euroopa Liit ei tohi oma uksi sulgeda, äärmusparempoolsele populismile alludes, vaid peab toetama kontrollitud kvalifitseeritud tööjõu sisserännet, nagu ka talentide õpi- ja töörännet. Ei ole ju saladus, et Euroopa rahvastik vananeb ning tööjõudu ehk maksumaksjaid (versus ülalpeetavaid) jääb üha vähemaks, kusjuures kaitse- ja julgeolekukulude surve kasvab. Endasse sulgumine oleks Euroopa majandusele hukatuslik. Sisserände poliitika peab olema tark ja efektiivne.
Seitsmendaks, lisaks digimajandusele, tuleb Euroopal keskenduda veel rohkem rohe-, ring- ja mahemajandusele. Vene nafta ja maagaas on tulevikus välistatud ning nende asemel peavad eurooplased pühenduma rohe-, eelkõige taastuvenergiale. Mõistlikus tempos, kuid samas ambitsioonikas rohepööre tagab ühtviisi tuleviku energiavajadusi ning looduskeskkonna ja -ressursside kaitset.
Säästlik tarbimine, taaskasutamise levik, ressursside raiskamise piiramine ning jäätmete kasutamine – näiteks toidujäätmetest biokütuse tootmine linnade ühistranspordile – on tuleviku märksõnad, millest me ei saa üle ega ümber.
Kaheksandaks, viimastel aastakümnetel laienenud Euroopa Liidu ääreala riikide parem integreerimine, eeskätt strateegilise taristu abil, mille alla kuuluvad ka raudteed ja maanteed. Nii nimetatud Vanas Euroopas jäävad ikka kestma majanduse ja jõukuse keskused, näiteks Saksamaa lääneosas, Põhja-Itaalias ja Pariisi piirkonnas, kuid alates 2004 Euroopa Liiduga liitunud riigid peavad olema senisest märksa tõhusamalt Euroopaga seotud. Projektid, nagu Rail Baltic, ei tohi ajaliselt liiga pikaks venida ning ühtlasi algselt planeeritust palju kulukamaks kujuneda.
Üheksandaks, nii nimetatud horisontaalne integratsioon peab hoogustuma. See oleks lõpuks kogu Euroopa Liidu huvides, kui kõik liikmesriigid oleksid euroala ja Schengeni viisaruumi täiemahulised ja -õiguslikud osalised. Sellega ei tohiks samas piirduda ning peaks edasi liikuma digi-Euroopa suunas, mis läheb kaugemale andmeside roamingu ühtlustamisest.
Kümnendaks, vähendades bürokraatiat ja muid takistusi, tuleb luua märkimisväärselt rohkem võimalusi noortele, kes võtavad Euroopa Liidu arendamise ja tugevdamise pulga üle. Õpiränne, mille üks tuntumaid vorme on üliõpilaste Erasmus (+) programm, peaks laienema ka gümnaasiumide ja põhikooli õpilastele. Need ei tohiks olla noortele kaotatud aastad. Ühtlasi peame Euroopas tugevdama meedia ja sotsiaalmeedia teadlikkuse programme ning tõhustama erinevate vähemusgruppide ja kogukondade kaitset. Ühesõnaga, eurooplased peavad jätkuvalt liikuma parema hariduse, teineteise mõistmise ja tolerantsi suurendamise suunal.
Lõpetuseks, Euroopa on, nagu Põhja-Ameerika ja veel mõned riigid, näiteks Austraalia ja Uus-Meremaa, vaba ja heaolumaailma osa. Ta on õigemini oaas, piiratud ülejäänud Euraasia, Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika poolt, mis peab jätkuvalt õitsema ning olema eeskujuks kogu maailmale. Ta on samas tugeva surve, koguni rünnakute all, nii väljast-, kui seestpoolt. Euroopa peab kaitsma tõhusalt oma väärtuseid ja ühtsust, kontrollima oma piire ning kindlustama majanduskasvu ja oma elustiili. Ta peab muutuma poliitiliselt tugevamaks ning sõjaliselt hoopis võimekamaks, sest praegu ja tulevikus valitsevates oludes teist varianti pole.