Asudes täitma oma kohustusi riigikogu liikmena, annavad parlamendi liikmed vande, milles tõotavad jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Kuidas on aga lood ametivande järgimisega?
Seda lugu ei kirjuta ma kui ühe konkreetse erakonna esindaja. Töötades riigikogu esimehe büroos, mille funktsioon on kogu parlamendi heaolu eest seista, esitan artiklis mõtteid, mis on kõrvaltvaataja peegeldused toimuvast ning parteipoliitikaülesed. Olen ju siiski ka mina valija, maksumaksja, murelik Eesti riigi kodanik.
Ei saa salata, et riigikogu reputatsioon on viimaste kuude jooksul varasemaga võrreldes mõnevõrra langenud. Märksõnad on siinkohal eelkõige kütusekaardid, kuluhüvitised üldiselt, suures saalis toimuv sõnavahetus, istungilt väljakõndimine ning sisulise arutelu puudumine, mida avalikkusele väga intensiivselt ka ilmekate lugude ja piltidega edastatakse.
Jah, ajakirjandus peab tegema oma tööd ja kajastama parlamendi tegevusi, kuna kõik, mis toimub maksumaksja raha eest, peab olema läbipaistev ja avatud. Tihtipeale aga pälvivad paraku suuremat tähelepanu kajastused vaid sellest, mis on halvasti ja skandaalne ning puudutab pigem vaid üksikuid saadikuid. Palju vähem aga kirjutatakse sellest, mida tegelikult riigikogu kui institutsioon iga päev teeb.
Otseülekannetest ja ajaleheveergudelt nähtav ülevaade istungisaalis toimuvast on vaid väike osa parlamendi igapäevatööst. Kui välja jätta ööistungid, mida viimasel ajal küll märksa rohkem ette tuleb kui eelmiste koosseisude ajal, siis suur osa saadikute ajast riigikogus ei kulu üldse istungisaalis toimuvale.
Maine tõstmine pole vajalik ainult selleks, et Eesti rahvas riigikogusse jälle usuks, aga ka selleks, et meie vaenlane ei saaks kõrval käsi plaksutada ja riigi õõnestamiseks lisa-motivatsiooni juurde koguda.
Suure osa parlamendi tööst teevad saadikud ja ametnikud komisjonides, kus valmistatakse ette seaduseelnõusid. Vajavad need ju riigikogulaste põhjalikku süvenemist, eeltööd, tuhandeid lehekülgi hõlmavate materjalide lugemist, huvigruppide ja ekspertide kaasamist.
Lisaks on saadikute igapäevaste tööülesannete hulgas Eesti riigi esindamine välisriikides, et tugevdada ja luua kahepoolseid suhteid, mis on Eesti-suurusele väikeriigile väga olulised.
Ja ärgem unustagem, et riigikogu saadikud on üle Eesti eri piirkondadest valitud rahvaesindajad, kelle töö hulka kuulub muude kohustuste kõrval ka oma valijatega suhtlemine ja kohtumine. Need valijaid ei oota riigikogu ukse taga, vaid nendega kohtumiseks peab tihtipeale sõitma tunde ning veetma lisatunde ka kohapeal.
Kui nüüd lugeda kokku tunnid, mis saadiku tööaega sisustavad väljaspool avalikku istungisaali, siis see on tõesti enamikule saadikutele täiskohaga töö. Ja ma julgen ka väita, olles majas sees ja iga päev seda elu siin jälgides, et enamik saadikutest päriselt töötab pikki tunde päevast päeva asjadega, mida avalikkusele ei näidata.
Aga mis siin salata, hea reputatsiooni saavutamiseks on vaja teha väga palju suuri, häid tegusid, aga selle kaotamiseks piisab vaid ühest valest teost.
Lähikuudel on riigikogu pildis olnud peamiselt obstruktsiooni ning kuluhüvitistega. Obstruktsioon ei tundu küll niipea lõppevat, aga lahenduste leidmisega on riigikogu juhatus igapäevaselt tegelema hakanud.
Hiljuti kutsuti kokku ekspertkogu olukorra lahendamiseks, mis oli kindlasti kasulik, kuna võimalikke lahendusi pakkusid neutraalselt välja Eesti riigiõiguseksperdid väljastpoolt maja. Loodan siiralt, et mõned pakutud lahendused ka ellu suudetakse viia.
Rahvasaadikud peaksid proovima leida ühist poliitilist kokkulepet, kuidas saaks riigis teha ära kriitilised ja rasked otsused nii valutult kui võimalik, et meie järeltulevad põlvkonnad ei peaks maksma meie võlgasid.
Mis puudutab kuluhüvitisi, siis peale mõne saadiku küsitava tegevuse nende kasutamisel, on kuluhüvitised siiski määratud riigikogulase tööülesannete täitmiseks.
Riigikogulaste tööülesannetest kulukamad on eelkõige välisvisiidid, aga samuti on olulised valijatega kohtumisega seotud kulutused, sealhulgas kütusele, mis kulub kohtumisele saamiseks; samuti koolituskulud, majutuskulud ja nii edasi.
Veel kord toonitan, et enamik saadikuid kuluhüvitisi ei väärkasuta, mistõttu tundub ebaõiglane, et mõne juhtumi tõttu peavad kannatama ka teised saadikud ja üleüldse kogu riigikogu kui institutsiooni maine. Ärgem unustagem ka igapäevaselt Toompeal töötavaid ametnikke, keda ei ole valitud siia poliitikat tegema, vaid kes on kantselei töötajad ning tänu kellele suuresti kogu maja üleval püsib. Ka nemad on süütud kannatajad mainekahju all ja nad pole seda kindlasti ära teeninud.
Eesti on silmitsi keeruliste aegadega: riigieelarve on miinuses, palju raskeid otsuseid on vaja vastu võtta, et riik saaks toimida ja täita oma põhiseadusest tulenevaid funktsioone.
Rahvasaadikud aga peaksid just sellistel aegadel enamgi mõtlema eelkõige rahvale, kes neid ennast esindama on valinud, ning proovima leida ühist poliitilist kokkulepet, kuidas saaks riigis teha ära kriitilised ja rasked otsused nii valutult kui võimalik, et meie järeltulevad põlvkonnad ei peaks maksma meie võlgasid.
Riik peab leidma poliitilise kesktee, kuidas säilitada demokraatlikule ühiskonnale omane debatt konstruktiivsete arutelude teel, mitte võistlema parlamendis selles, kes suudab üksteisele rohkem avalikult «ära panna». Meile kõigile oleks kasulik, kui rasketel aegadel suudaks riigikogu oma mainet tõsta, mitte seda ise langetada.
See pole vajalik ainult selleks, et Eesti rahvas neisse jälle usuks, aga ka selleks, et meie vaenlane ei saaks kõrval käsi plaksutada ja riigi õõnestamiseks lisamotivatsiooni juurde koguda.
Meie rahvasaadikud EKREst, Eesti 200st, Reformierakonnast, Isamaast, Keskerakonnast, Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast – jääge ustavaks Eesti Vabariigile ja selle põhiseaduslikule korrale. Jääge ustavaks oma rahvale.