Vaktsineerimine kuulub kahe kõige olulisema meditsiinilise avastuse hulka – tänu sellele on mitmed rasked nakkushaigused likvideeritud, miljonid elud päästetud ning eluiga pikenenud enam kui 20 aastat.
Siiski on maailm, aga ka Eesti, jõudnud olukorda, kus järjest enam ühiskonna liikmeid leiab, et vaktsineerimised pole vajalikud ning on oma aja ära elanud. Allpool argumenteerin, et vaktsineerimistest loobumine oleks ennatlik ja katastroofiliste tagajärgedega.
Varasemalt on loobutud rõugete vastasest kaitsepookimisest, kuna metsikult ringlev rõugete viirus kadus. Lisaks on paljud arenenud riigid lõpetanud kogu elanikkonna tuberkuloosi vastase vaktsineerimise, kuna haigus on muutunud väga harvaks. Siiski vaktsineeritakse riskirühmi. Ka Eestis on epidemioloogiline olukord lõpuks nii palju paranenud, et kogu elanikkonna tuberkuloosi vastane vaktsineerimine pole enam vajalik.
Õigus on, et tänu vaktsiinidele, aga ka üldise elujärje olulisele paranemisele, me ei näe enam raskeid nakkushaigusi. Mõned haigused on aga muutunud nii harvaks, et enamus arstegi pole nendega kokku puutunud. Siiski on lisaks rõugete viirusele loodusest kadunud vaid veiste katku ehk rinderpesti viirus. Selle viiruse järglane on leetrite viirus, mis endiselt maailmas ringleb ning ilma immuunsuseta inimesi tõhusalt nakatab.
Ka kõik teised ohtlikke nakkushaiguste tekitajad on endiselt elujõulised ja otsivad inimesi, kellel nende vastu immuunsust pole. Mõnes mõttes on praegune olukord isegi hullem kui paarsada aastat tagasi. Siis oli lootus, et kui inimene pärast ohtliku haiguse põdemist ellu jäi, oli tal enamasti kaitse uue nakatumise eest olemas. Praegusel ajal aga on haigestumine õnneks väga harvaesinev, mistõttu loomulikul teel immuunsust omandada raske kui mitte võimatu.
Tõsi on ka neil, kes väidavad, et tänapäeval kulgevad varasemalt väga rasked haigused kergemalt, aga see ei pruugi alati tingimata nii olla. Ka osaliselt vaktsineeritud inimesel on haiguse kulg kergem kui eelneva immuunsuseta isikul. Samuti saame antibiootikumidega ravida neid, kelle viirushaigus tüsistub bakterite poolt põhjustatud põletikuga. Samas puuduvad meil endiselt head viiruste vastased ravimid ning endiselt jääme me hätta toksiinide poolt põhjustatud haiguste (difteeria, teetanus, läkaköha) õigeaegse diagnostika ja raviga. Kui soovime haiguste laastavat mõju vältida, siis peale vaktsineerimise midagi muud silmapiiril pole.
Küll oleks aga teoreetiliselt võimalik maailmast täielikult kaotada leetrid. Leetrite ainuke peremees on inimene. On küll mitmeid genotüüpe, aga ainult üks serotüüp. Seetõttu on vaktsiin endiselt väga tõhus. Kuigi vaktsiin ei pruugi eluaegset immuunsust anda, tundub, et praegu soovitatud kahest doosist lapseeas piisab. Leetrite likvideerimiseks oleks tarvis, et kõik maailma inimesed vaktsineeritud saaksid. See aga ei tundu praeguses olukorras kuidagi realistlik olevat.
Inimkatseid tarvis pole
Korduvalt on näidatud, et kui vaktsineerimise tase on väga madal, tulevad haigused tagasi. Sellel aastal on leetrite puhangud Rumeenias ning läkaköha puhangud mitmetes Euroopa riikides nagu Holland, Tšehhi ja Rootsi. Madala vaktsineerituse tagajärgede parim näide on 1990ndatel aastatel esinenud difteeria plahvatuslik tõus endises Nõukogude Liidus – ka tookord olid vaktsiinid väga ebapopulaarsed. Difteeria on aga väga tõsine haigus ning suremus ulatub kuni 10%-ni. Haigeid ja surmajuhtumeid oli ka Eestis, kuid tänu kiirele tegutsemisele õnnetus hullem ära hoida. Ainult rumal inimene/riik ei suuda oma vigadest õppida.
Kuigi vaktsineerituste hulk hakkas langema juba enne pandeemiat, siis pandeemia ajal suurenes see veelgi. Praegu on Eesti üheaastastest lastest läkaköha vastu täiesti vaktsineerimata umbes kolmandik. Selle põhjuseid Eestis süstemaatiliselt uuritud pole, aga hirm nakatuda COVIDisse ning meditsiiniabi häirumine pandeemia ajal on välja toodud teistes riikides. Tervisearengu Instituudi andmetel langes pandeemia ajal selle eelse ajaga võrreldes perearstide kontaktvisiitide arv peaaegu poole ning pereõe visiitide arv 40% võrra. Vaktsiine aga kaugvisiidil kuidagi teha ei saa.
Pandeemia ajal hakkas jõudsalt levima ka vaktsiinivastane libainfo ning vaktsiinide kõrvalnähtude ülevõimendamine. See puudutas ennekõike COVID-19 vaktsiine, aga paratamatult kandus edasi ka lapseea vaktsiinidele. Kuigi algse libainfo levitajaid oli vaid 12, peamiselt USAst, siis tänapäeva sotsiaalmeedia maailmas ei takista info levikut ei riigipiiride sulgemine ega keelebarjäärid. Samuti tõi pandeemia kaasa ekspertide alahindamise ning vabalt kätte saadava info ülevõimendamise. Seega on madal vaktsineeritus üks pandeemia kõrvalnähte.
Vaktsiinidel on kõrvalnähud
On kuldne reegel, et igal ravimil, millel on toime, on ka kõrvaltoime, kuid vaktsiinide korral ületab nende kasu tunduvalt kahju. Lisaks on enamus lapseea vaktsiine kasutusel olnud vähemalt pool sajandit ning nende kõrvalnähud on meil hästi teada. Jah, vaktsiinid imiteerides haigust võivad põhjustada kerget palavikku, süstekoha punetust ja turset ning elusvaktsiinid ka kerget haigust. Seda, et lapseea vaktsiinid põhjustaks tõsiseid haigusi nagu närvisüsteemi häired või autism, on palju uuritud, kuid pole kunagi tõestatud. Küll on teada, et kaasasündinu geenidefektide korral peab mingi väline mõjur esmalt haiguse protsessi vallandama. Tavaliselt on vallandajaks mõni viirushaigus, aga selleks võib olla ka vaktsiin. Kuna tegu on geenidefektidega, siis varem või hiljem avalduvad need haigused nagunii ning pole otseselt vaktsiinist tingitud.
Eestis aga ka teistes riikides pandeemia eelselt läbi viidud uuringud näitasid, et peamiseks põhjuseks, miks vaktsineerimisest loobutakse, on hirm kõrvalnähtude ees. Samas on hea tõdeda, et enam kui pool lastevanematest usaldavad kõige enam oma perearsti, aga ka pereõdesid. Lapsevanemad soovisid ka, et meedikud nendega rohkem vaktsiinidest räägiksid ning et nende lapse enne vaktsineerimist põhjalikult läbi vaataksid. Lapse tervise jälgimise juhendi alusel tuleb lapsega esimesel kahel eluaastal käia perearsti või õe vastuvõtul 12 korda. See annab lapsevanematele piisavalt võimalusi saada vaktsiinide kohta infot professionaalidelt. Nagu Maalehest lugeda saime, siis valivad noored vanemad sageli infoallikaks internetiavarused, kus on piiramatult infot ja libaeksperte. Selles infotulvas orienteerumine aga käib isegi professionaalidele üle jõu. Miks kulutada oma aega internetis surfamisele? Mina ei oska küll nimetada ühtegi usutavat põhjust miks perearst või õde peaks teile või teie lapsele soovitama midagi, mis pole kasulik või hoopis last kahjustab.
Madal vaktsineeritus oli ja on endiselt iseloomulik just Ida Euroopa riikidele. Meie eestlased aga tahame nii väga, et meid Põhja Euroopaks peetaks. Paraku ei soovi me keegi, et Eesti saab riigiks, kuhu reisimist madala vaktsineerituse ja seetõttu haiguste ohu tõttu vältima hakatakse. Vaktsineerimisest saab ennekõike kasu inimene ise. Samuti ei taha meist keegi, et just minu vaktsineerimata laps oleks see, kes raske haiguse maale toob ning selle oma immuunsüsteemi häirega sõbrale edasi annab. Ma ei tea ühtegi haigust, mille põdemine oleks tore.