Pruukis vaid minister Tiit Riisalol esitada amibitsioonikas majanduse käimatõmbamise kava, kui see sai terviseministri Riina Sikkuti poolt lausalise kriitika osaliseks. Jätan kõrvale asjaolu, et majanduskava oleks võinud enne selle avaldamist konsulteerima sotsiaalministeeriumiga, kaasamine on alati kasulik.
Olen nõus, et majanduskasvul ja sotsiaalvaldkonnal on otsene seos. Näiteks, on hästi teada, et raske füüsiline töö, mis nõuab suhteliselt madalat kvalifikatsiooni ja haridust, on seotud halvema tervisega; sellele viitavad ka Eesti andmed. Kas aga suurem tööviljakus halvendab tervist pole üheselt selge.
Seega töö intensiivistamine ei pruugi tingimata tähendada kehvemat tervist. Pigem võiks füüsilise töö asendamine masinate või robotitega tervist parandada ning majanduse kasv võiks olla positiivses korrelatsioonis tervisega.
Sunnismaisust ei ihka keegi
Huvitav on, et just terviseminister seab kahtluse alla majanduskasvu mõttekuse ja seda olukorras, kus mitmetes valdkondades nagu tervishoid, haridus, politsei, päästeteenistus jne, vaatab vastu karjuv rahapuudus. Kuna ükski eeltoodud valdkondadest ise majanduskasvu otseselt ei panusta, sõltub nende edukus vaid majanduse olukorrast.
Mida paremini läheb majandusel, seda rohkem saame riigina panustada väikekoolide säilimisse, innovatiivsetesse ravimitesse, päästjate ja politseinike palkadesse, arstiabi kättesaadavuse parandamisse jne. Seega tervishoiu rahastamine, millest juba aasta pärast on vajaka 150-170 miljonit eurot, on otseselt majanduskasvust sõltuv. Kui seda ei tule, siis lisaks laenu võtmisele tuleb vaadata mille arvelt ja kust kohast tervishoiu kulutusi kokku tõmmata. Kahekordne majanduse paranemine on nähtav ja piisavalt ambitsioonikas eesmärk mille poole püüelda ja mille nimel pingutada.
Vaatamata innovatsioonile ja tehnika kiirele arengule vajame majanduskasvuks endiselt inimtööjõudu. Inseneride ja teiste spetsialistide puuduse jutt on muutunud igapäevaseks ning sellele viitavad ettevõtjad pidevalt. Samas peame aga tunnistama, et sõltumata sellest missugust õpet me koolides anname, ei saa igast lapsest kunagi tippinseneri, programmeerijat või leiutajat täpselt sama käib muusiku või kunstniku kohta. Inimestel on erinevad anded ja võimekused.
Paratamatu on ka, et tänapäeva avatud maailmas noored maailma näha tahavad. Meie oma andekad lapsed tahavad oma võimete piire välisriikides testida. See on ju igati tore. Paratamatu on ka, et mõnikord leitakse omale kõige sobivam elukoht just välisriikides. Vabas maailmas on see igaühe õigus. Kui tahame, et elu ka kodumaal edeneks, siis tuleb lahkunud noored paratamatult asendada. Sunnismaisust ei ihka keegi.
Võlg on võõra oma
Selleks, et praegust elatustaset säilitada, ja mulle tundub, et soovime seda parandada, on mingi targa tööjõu import paratamatu. Kui me ise püüame, siis palju arukad inimesed tahavad ka meie ühiskonda integreeruda. Eestikeelsele haridusele vankumatu üleminek on samm õiges suunas ning selles järeleandmisi ei tohi teha.
Olen terviseministriga nõus, et enne kui tööjõudu eksportima hakata, tuleb oma inimesed tööturule tagasi aidata. Ministri sõnul on umbes 100 000 vähenenud töövõimega inimest ning peaaegu 25 000 mitteaktiivset tööotsijat. Viimases grupis on nii need, kes on seotud omastehooldusega kui ka need, kes ei saa haigestumise tõttu töötada.
Riik on muutnud omastehoolduse süsteemi, mistõttu abi on olemas teise gruppi kuuluvatele inimestele, kui nad seda soovivad. Siiski peab kahjuks nentima, et mitte kõiki 100 000 vähenenud töövõimega inimesi ei saa aidata nii, et nad täiskoormusega oma endisele tööle naaseksid. Tervise kadu pole alati võimalik täielikult taastada.
Kokkuvõtteks: kui tahame endiselt anda head haridust, arsti- ning sotsiaalabi, vajame selleks rohkem raha. Laenuvõtmine ja laste ning lastelaste arvelt elamine pole siiski lahendus, võlg on võõra oma. Küll aga aitaks elu, ja ka tervisevaldkonda, edendada teadmisterohke ja tark majandus. Kahjuks on aga nii tervis kui ka teadus meie retoorikast viimasel ajal peaaegu täiesti kadunud.