Minu lapsepõlves oli Suur-Munamägi kaetud suurte võimsate kuuskedega ning kui 9. klassi lõpupildiks nende varjus mäkke ronisime, kujutati seda vaatamisväärsust plakatil valge tornina, mis upub tumeroheliste kolmnurkade vahele. Nüüd, kui mu enda esimene laps hakkab põhikooli lõpetama, oleme Munamäe vaatetorni all vaadelnud hoopis laienevaid pruune laike, mida moodustavad üraskikahju tõttu surnud kuused.
Kliimamuutused ei väljendu lihtsalt ekstreemsetes ilmastikutingimustes, vaid meile armsaks saanud maastike muutumises. Osa neist võivadki olla tagasipööramatud, kuid osa polegi veel aset leidnud. Milline armas lapsepõlvemälestus hävib järgmisena?
See küsimus peaks panema Eesti tuleviku üle otsustajaid tegutsema, sest peale keele ja kultuuri on põhiseadus pannud meile kohustuseks hoida ka elukeskkonda ja loodust. Mõeldes globaalselt ja tegutsedes kohalikes oludes parima teadmise järele.
Keskkonda hoidva toimetamise üheks peamiseks väljakutseks saab energeetika, kuna energiatootmises peitub siiani Eestis märkimisväärseim mõju. Puhtama energia kättesaadavus määrab paljuski, kui hästi on võimalik kliimaeesmärkide täitmist saavutada transpordis, ehitusmaterjalide tootmises, ruumide kütmisel ja kõigis teistes protsessides, mis on siiani kasutanud kas fossiilkütuseid või nende abil toodetud elektrit.
Eesti elektrienergia arendamise lühike plaan on selge – panustamine taastuvenergia tootmisvõimsuste arendamisse maksimaalselt mõistlikus mahus. Siiani on see käinud üle kivide ja kändude. Viimase 23 aastaga on taastuvenergiat ehitatud ühe “Auvere turbiiniga” võrreldavas mahus. Nüüd oleme valitsusleppes määranud taastuvenergia ülekaalukaks avalikuks huviks, lihtsustanud meretuuleparkide lubade väljastamist ning ootame lähikuudel valitsuse poolt taastuvenergiaoksjoni avamist.
Mõne päeva eest Tallinn-Narva maanteel Toilast Auvere poole sõites sain imetleda suuri maismaatuulikuid. Väljas oli -23 kraadi. Sellise ilmaga on juba 10-15 aasta pärast tarvis praegusest palju rohkem elektrienergiat, kuna oluline osa sellest soojusest, mida hetkel veel toodetakse tossavate kateldega, peaks hakkama tulema kõrge kasuteguriga soojuspumpadest, mis vajavad õli või tahkekütuse asemel elektrit. Ainus häda, et selle pakasega kõik need imelised tuulikud seisid.
Ka siis, kui Eestis arendataks välja nii salvestusvõimsused, kui ka Eesti aastasest tarbimise mahust mitu korda suuremas mahus tuuleparke, jääb taolistel tuulevaiksetel ja külmadel talvepäevadel taastuvenergiat väga palju puudu. Defitsiiti saab mingil määral korvata tootmisvõimsuste üledimensioneerimisega, kuid sellel lahendusel on kaks olulist puudust – teatud perioodidel ei aita seegi ning liiga suur üledimensioneerimine kujuneb Eesti maksumaksjale väga kulukaks. Tuuleparke ehitatakse ikkagi investeeringut äratasuva kokkuleppe vastu. Sisuliselt tuleb kinni maksta nii nende seisuaeg kui ka ületootmine odava börsihinna ajal. Seetõttu viitasingi eespool, et maksumaksja seisukohast tasub taastuvenergia arendust toetada nii palju kui esmaste vajaduste katmiseks vaja ja nii vähe kui võimalik. Kõige muu kõrval on nii meist igaühe kui majanduse seisukohast üldiselt oluline, et elekter oleks võimalikult odav.
Samas on tuumaenergia kogu oma elutsükli jooksul sama madala heitmetasemega kui päikese- või tuulenergiaga ning selle tootmine ei sõltu ilmastikust sugugi. Keegi sellega ei vaidle. Hoopiski on väljendatud skeptilisust tasuvuse ja hindade osas. Kuid miks peaks selle projekti tasuvus olema Eesti riigi mure, kui maksumaksja osalus pole selles kohustulik? Tuumaenergia töörühma raport viitab, et riigi osalus tuumaelektrijaama arenduses on poliitilise valiku küsimus. Seega saabki antud probleemi lahendamise jätta hoopis erasektorile – kui nõudlus taolise energiatootmisviisi vastu tekib ning äriplaan välja veab, siis antagu minna. Ja kui erasektori jaoks pole plaan piisavalt atraktiivne, pole ka riigil ilmselt tarvis oma sekkumisega turgu veel rohkem solkima hakata. Seega langeb ära ka skeptikute argument, et ühelegi – ka kõige pisemale – tuumareaktorile poleks energiatootmisel ruumi. Kui kõik mahud toodetakse 2030-ndate aastate alguseks taastuvate ja muude alternatiividega täis, siis ei hakkagi keegi tuumajaama lihtsalt igaks juhuks ehitama.
Oluline on ka see, et kuigi meil on enam-vähem teada praeguse seisuga taastuvenergia arendajate maksimaalsed plaanid, siis pisut suurem määramatus on sellega, kui paljud neist päriselt ellu viiakse ning veelgi suurem määramatus on kümne aasta taguse tarbimise vajadusega. Kliimaministeeriumil on küll esialgsed arvutused olemas, kuid seal on samamoodi palju oletusi, nagu ka neis optimistlikes graafikutes, mis selle kõige põhjalt püüavad tõendada ühe lahenduse absoluutset piisavust ja kõigi teiste lahenduste ebaotstarbekust.
Kui Soomes kaalutakse näiteks üliväikeste tuumareaktorite rakendamist elamumajanduses soojatootmiseks, siis kuivõrd saame olla kindlad, et näiteks 20 aasta pärast või pärast 2050. aastat me midagi analoogset ei kaalu, kui meie majandamine peaks muutuma täiesti heitmevabaks suurema kliimakatastroofi ärahoidmiseks?
Minul, hoolimata keskmisest suuremast tehnoloogia ja majandushuvist, sellist absoluutset teadmist pole. Samas olen nii äri- kui sõjalise juhtimise õppes kunagi omandanud arusaama, et strateegilise määramatuse korral tuleb avatuna hoida võimalikult palju erinevaid valikuid.
Meil pole tõesti täna selgust võimaliku tehnoloogia osas ja ärgem rutakem sündmustest ette. Tuumaenergeetika töörühma raportiski on selge soovitus, et Eesti võiks väikereaktori arendamise kaalumiseks lubada vaid selliseid lahendusi, mis on mõnes demokraatlikus riigis sertifitseerimise läbinud ja töötavad. Selleni on vähemalt viis aastat aega ja täna pole põhjust arvata, et see on viie aasta pärast kindlasti võimatu.
Tehnoloogilise skeptitsismi leevendamiseks võib tuua paralleeli kosmoselendudest, mille maksumus ja keerukus olid veel mõni aasta tagasi tasemel, kus valdkonna tegijateks said ainult suurriigid. Täna on kosmoses põhikonkurendid hoopiski eraettevõtted, mis on jõudnud taskukohasemate lahendusteni.
Ja lisaks on kogu energiaarutelus alati olnud üks elevant toas, mida millegipärast taastuvenergia entusiasmipuhangutes ei märgata – see on tuhandetele hektaritele planeeritavate nii päikese kui tuuleparkide keskkonnamõju. Peame ausalt tunnistama, et neile arendustele lubade andmisega lähme alati päris olulisele keskkonnakompromissile. Teisisõnu, lepime sellega, et teatud aladel ei arvesta me tavapäraste keskkonnanõuetega, vaid suhtume leebelt osadesse negatiivsetesse tagajärgedesse selle nimel, et saada suuremas koguses “puhast” energiat. Selles seisnebki “ülekaalukas avalik huvi”. Tegelikkuses on see keeruline eetiline valik, mille peame tegema globaalsete kliimaeesmärkide täitmise nimel kohaliku elurikkuse hinnaga. Ja ega saarte inimesedki pole üleliia vaimustuses sellest, kui kogu silmapiir pannakse “Tallinna teletorne” täis.
Tuumajaama keskkonnamõju on samas töörühma raporti kohaselt võrreldav punktobjektiga, millele ei peaks planeeringu käigus looduskaitseliste reeglite osas rakendama ühtegi leevendust. Objekti maa-ala on lihtsalt sedavõrd väike, et sellele pole keeruline leida Eestis asukohta, mis on sobiv nii geoloogiliselt kui loodusväärtuste kaitsmise poolest.
Võimaluse avamine tuumaenergeetika arendamiseks pikas plaanis tähendab käesoleva aasta alguses Riigikogu otsust vaid selles osas, et teha valitsusele ettepanek töötada välja vastav tuumaenergia ja -ohutuse seaduse-eelnõu ning mõned seadusemuudatused. Seda saab teha palju vähemate kuludega, kui Eesti inimesed on juba tasunud energiakriisis eelmise kümnendi otsustamatuse eest.
Meil pole selle otsuse järel lähiaastatel mingit vajadust kulutada maksumaksja raha tuumaregulatsioonile sellises mahus, nagu raport ennustab tuumajaama ehituse korral. Kui siiski peaks ehituseks minema, siis tasub see investeering ära ka kõige väiksema tulu ja suurima kuluprognoosi korral.
Ma ei tea, kas samasugused rohelised kuused kasvavad veel kunagi Suurele Munamäele tagasi, nagu Võru linna vapil ja kas minu lapsed saavad oma lastele näidata sellise metsaga kuppelmaastikku, nagu praegu. Küll võin üsna kindlalt väita, et kõige suuremat kahju kannataksid Eesti inimesed siis, kui 10 aasta pärast meid siiski tabab taas suur energiadefitsiit, aga oleme end vajalikul hetkel tegemata otsustega oma valikutes nurka lukustanud.
Seega peaks Eesti tuleviku energiavalikutele lähenema vähemdogmaatiliselt ja arutama ausalt, mis on meie pikk plaan ja kõige olulisem eesmärk selles – anda Eesti inimestele ja ettevõtetele vajalikus koguses keskkonnasõbralikku energiat võimalikult madala hinnaga. Selleks tuleb parlamendil nüüd mõelda tulevikule avatult ja tagada perspektiivis kõigi tehnoloogiate kasutamise võimalus.