Lapsed usuvad haridusse, aga kas ka riik ja lapsevanemad?
Kas me petame õpetajaid? Kaks vastust. Esimesel puhul hõikab poliitik: ei peta! Ja – petab. Palgatõus tuleb alati ja peabki tulema jutuks, aga vaatan korraks muus kontekstis, lugege läbi, nõustuge või mitte. Teine vastus: petab küll, sest suusad on plaaniga täiesti ristis. Plaani tegemise ajal olid rööpad koos, ent situatsioon viis nad kahvlisse. Alustame siis uuesti: kas Eesti 200 petab õpetajaid? Jah. Ja ei. No tõesti ei. Selle sümbioosi olemus leidub vastuses, et jah, paratamatult, aga korraks. Mis saab parandatud.
Siin on koht, mille võiks rahuliku meelega lõpuni lugeda. Ja siin on sees muuhulgas ka kogu tänase riigikogu teisedki tööõnnetused. Neid tuleb ette nagu igas kohas, kus töötavad inimesed, mitte ilmeksimatud inimesed. Kiirustamine, rumalus. Aga kuidas siis teisiti? Ilmeksimatu ei ole ei koalitsioon ega ka opositsioon.
Lastel on usk haridusse
Võtame asja lahti. Õpetajate palgalisa 8 miljonit eurot riigikogus neil minutitel arutatavas riigieelarves ei ole, ehkki see peaks seal olema. See summa saab seal olema, aga kas 8 miljonigi eelarvesse saamise okkaline tee on märk millestki, mis meie hariduskultuurile uus? Kas tegemist on juhusliku äpardusega või suuremat sorti lõhega meie haridususus? Kas peaksime muretsema selle üle, et meie usk haridusse on löönud kõikuma, või kuidas saaksime oma usku paremini kinnitada? Eestlased on ju haridususku rahvas, vähemalt nii me tahame ise uskuda.
Võtame veel lähemalt: mida see haridususk täpsemalt tähendab meie ilmalikus riigis? Lastel endil näikse asi selge olevat. Värsketest PISA tulemustest saime teada, et meie lapsed usuvad teiste riikidega võrreldes rohkem, et õppimine neid edasises elus ikkagi aitab. Õpilased kinnitasid optimismi helgesse tulevikku, et mida rohkem nad pingutavad koolis, seda paremini nende elutee saab kulgema.
Järelikult on lastel haridususk täiesti ausalt olemas. Tegelikult kinnitavad sama ka kõik teadusuuringud – mida kõrgem ja parem haridus, seda paremini inimesel statistiliste näitajate poolest läheb. Tervis on parem, pereõnne on rohkem, jõukust koguneb hoogsamalt. Kool päriselt loeb. Me usume haridusse tõenduspõhiselt.
Õpetajad ei streigi kergekäeliselt
Ja täitsa lähedalt: mis on saanud aga täiskasvanute haridususust, kas on siin kalestumist? Murekohti on, nii poliitikute ühtsuses kui ka täiesti eraldi teemana osade lapsevanemate muutunud suhtumises.
Alustame poliitikutega. Haridus- ja teadusminister kraabib 8 miljonit täiendavalt kokku. Loodetavasti näitab viimastel päevadel lahtirullunud saaga õpetajate palgatõususummade jõudmisest riigieelarvesse lihtsalt juhuslikku möödarääkimist, mitte aga seda, et valitsuse haridususk ei ole ühtne. Millessegi uskumine ei saa nimelt olla hetkeemotsioon. Haridusotsused on alati nii pikad, et vajavad tegelikult erakondadeülest kokkulepet.
Ühel moel või teisel oleme suuri hariduskokkuleppeid saanud Eestis varem teha. Ilusaim neist on vast Eesti Vabadussõja-aegne üksmeel riigi esmaseks ja peamiseks tsiviilpingutuseks just hariduse hüvanguks. Tehti põhimõttelised otsused haridusaadete kõrgeimale kohale tõstmiseks, kooliaja pikendamiseks ja koolimajade ehitamiseks. Sõjaliselt oma riigi iseseisvuse kaitsmise kõrval oli just haridususk see kõige tugevam ühendav liin oma riigi ülesehitamisel.
Teise näitena ka Nõukogude okupatsiooniaja kaudu uskusid vanavanemad ja vanemad, et õppimise toetamine on kõige parem viis järgmise põlvkonna aitamiseks, sest teadmised tegid meid läänemaailmale sarnaseks ja neid ei saanud isegi okupant meilt röövida.
Nüüd lähedalt ja pikalt. Mida tähendab pikaajaline hariduslepe aastal 2023? Seda aastat on jäänud veel vaid loetud päevad. Järgmisest aastast saab 8 miljonit lisaraha õpetajate palkadesse hakata välja maksma ühe kuu kaupa, kuni kinnitame muudatuse riigieelarves. Kuuajaline perspektiiv pole muidugimõista midagi pikaajalist. Vajalik on jõuda õpetajate palga- ja töökoormuse kokkuleppeni erakondade üleselt ajavahemikuks, mis ei saa olla lühem kui kolm aastat. Hariduslepe on alati pikaajaline investeering.
Kolm. Miks on õpetajate palgakokkulepe vajalik vähemalt kolmeks aastaks? Esimene vastus on ilmselge – igal aastal streikivad õpetajad ei ole tervislik lastele, lapsevanematele, riigile ega ka mitte õpetajatele endile. Jah, streik mõjub. Jah, hoiatusstreik on mõjutanud valitsust kiiremini tegutsema, seda pole mõtet varjata. Jah, streik on viimane hädaabinõu, mida õpetajad kergekäeliselt ei kasuta.
Lapsevanemad, mida te teete?
Samas on ühiskonnas mõistetav nii õpetajate puudust, õpetajate järelkasvu kui ka õpetajate hüppeliselt kasvanud töökoormust arvestades nende töötasu. Jah, mitte midagi selles pole uudisväärtuslik. Jah, nüüd lõpuks ometi liigutakse ka päriselt hariduses palga- ja töökoormuse kokkuleppe poole.
Ent mida teevad laua taga lapsevanemad? Eespool nimetasin lisaks poliitilistele kokkulepetele ka lapsevanemaid. Lapsevanemaid puudutab õpetajate palga- ja koormusemure väga otseselt, sest esiteks muretsevad vanemad oma laste õppimise ja oskuste pärast. Algkooli lapsevanemate töö- ja elukorraldust muudab õpetajate võimalik streik päris otseselt. Lisaks võib streik mõjutada ka laste psühhosotsiaalset heaolu ja osades peredes ka seda, kas lapse kõht on tühi või täis.
Aga lapsevanemaid huvitab väga ka see, kas klassi ees seisev õpetaja saab täielikult pühenduda oma tööle, või peab kasvõi oma kodulaenu jaoks pangas jutule saamiseks veel teise töökoha lisaks võtma. Siiski võiksime mõelda, kas lapsevanemad saaksid ka kuidagi olla osapooleks pikaajalisest haridusleppest. Näiteks sellega, et õpetaja lahmiva kritiseerimise asemel (mis puudutab muidugi ainult osasid lapsevanemaid) pöördutaks oma konkreetse murega viisakalt ja lahendusi pakkuvalt.
Lapsevanematepoolsed rünnakud on ka teadusuuringute kohaselt muutunud õpetaja töös nii suureks probleemiks, et lisaks palgamuredele lahkutakse nende pärast töölt. Mure puudutab vaid üksikuid tõrvatilku meepotis, mis on siiski saanud oluliseks. Iga kolmas uus õpetaja lahkub töölt kolme aasta jooksul.
Ma loodan nii emana kui ka poliitikuna väga, et järgmine, 2024. aasta algab pikaajalise haridusleppe sõlmimisega. See on lisaks Ukraina võidule sõjas minu uusaastasoov. Sest meie oleme Ukraina usku ja haridususku rahvas.