24.11 on ülemaailmselt tähistatav naistevastase vägivalla vastu seismise päev. Jagan selle puhul ühe õpetliku loo.
Mees hakkas oma naisega tõsiselt füüsiliselt vägivallatsema pärast seda, kui sai aru, et naine on otsustanud lahkuda.
Nende pere tundus küla jaoks tore ja asjalik – kuldsete kätega mees ja sarnaselt töökas naine. Sisu oli aga sõpradele pikema tutvuse järel muret tekitav ja nad otsustasid proovida aidata.
Lähemalt naisega rääkides selgus, et kodune olukord oli väga raske. Naise kodust ära tulema veenmisega läks meil aega enam kui aasta. Sinnamaani elas ta teadmisega, et selline elu on normaalne, lihtsalt üks teistmoodi suhtlemismudel – ja kuigi on raske, pole muutust vaja ega võimalik ette võtta.
Kui oled naine, kes elab maakohas, kel on väiksed lapsed, ja töötad kohalikus lasteaias õpetajana – ametis, kus palk uue kodu soetamist ja üksi laste eest hoolitsemist ei toeta, ei näi elu otsast alustamine kerge.
Üle kümne aasta kannatas ta vaimse ja majandusliku vägivalla all. Mehel oli ligipääs kõigile tema andmetele ja kontodele, ka pangaarvetele.
Tavaline oli, et kui naine oli oma arvele mingi hulga raha säästnud, leidis mees alati põhjuse, miks just selle raha eest oli vaja koju midagi osta.
Tavaline oli, et kui naine oli oma arvele mingi hulga raha säästnud, leidis mees alati põhjuse, miks just selle raha eest oli vaja koju midagi osta. Nii et iseseisvaks eluks vajalikke varusid polnud tal võimalik koguda.
Lõpuks oli ta endas piisavalt kindel ja otsustas lahkuda. Kunagi ühiselt soetatud ja remonditud kodu, kust kiiruga lahkuti, jäi esialgu mehele. Pärast pikka vaidlust vara üle jõudis naine mehega kokkuleppele, et ostab mehe osa välja.
Algselt pakkus mees, et ta ise ostab oma osa välja, pakkudes tugevalt alla turuhinna. Naine sellega ei nõustunud. Lõpuks nõudis ta naiselt, et see maksaks kahekordse summa tema osa eest.
Naine maksis, sest lastele oli see nende eluaegne kodu. Pärast lahkumist käis naine politseis, tegi avalduse toimunud vägivallaepisoodide kohta. Uurimine kestab praeguseni. Loodame väga, et see jõuab ka kohtusse.
30 kutset päevas
Kirjutan sellest juhtumist, sest täna on ülemaailmselt tähistatav naistevastase vägivalla vastu seismise päev. Paljude riikide pealinnades värvuvad hooned sel päeval oranžiks ning toimub erinevaid teavituskampaaniaid ja -üritusi.
See lugu pole kahjuks erandlik. Eesti politsei saab keskmiselt 30 perevägivalla väljakutset igas ööpäevas. Lõviosas neist on kannatajateks naine ning muidugi alati lapsed, kui need peres on.
Nii selle kui paljude lugude mõte on see, et vägivalda kui sellist ei ole lihtne ära tunda ja sageli on see vaid vaimne, kunagi füüsiliseks muutumata.
Miks on nii, et peame ka 2023. aastal rääkima sellest teemast kui epideemilisest?
Kusjuures, pidevalt ringlev väärargument, mida meie kuuleme, on see, et naine terroriseerib vaimselt, kuni vaene mees lööb, ja siis kutsutakse tollele politsei, et saada kirja linnuke „vägivallatseja“. Naiste tugikeskustes kuuldud juhtumite puhul see ei kehti.
Minu peamised sõnumid abivajajale ja kõrvalseisjale on: Kui sa oled vägivallatseja, kes tahab vägivallaringi katkestada, helista palun 660 6077 ja saad tuge.