Valitsus astub tuleva aasta riigieelarve eelnõuga väidetavalt vastutustundlikke samme eelarvetasakaalu suunas. Kokkuhoiu ja lisatulude leidmiseks andsid oma panuse kõik ministeeriumid. Üheks säästumeetmeks pakuti ametnike palkade külmutamine.
Alates järgmisest aastast soovitakse muuta kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadust, misjärel mõnede riigiteenijate ettenähtud palgatõus on nelja aasta vältel poole väiksem kui indekseerimine ette näeb. Mõistlikud algatused.
Eelnõuga ei saa muuta riigikogu liikmete palka nüüd, seda ei luba põhiseadus. Kes aga keelab asuda muutma järgmise koosseisu palka?
Juba aastaid loeme, kuidas riigikogu liikmete kuluhüvitistest võetakse viimast. Samal ajal tõmbab riik investeeringuid koomale ja riigi rahasalve täitmiseks tõstetakse makse ja kehtestatakse uusi. Kas ei peaks aga riigi kulude kokkuhoid algama kõrgeimalt tasandilt? Kui saadikud ei suuda maksumaksja raha kohusetundlikult kasutada, siis on vaja kuluhüvitused ära kaotada.
Kindlasti on kärbetel ja maksutõusudel reaalne mõju kohalikele omavalitsustele. Tartu linnavõim ei ole ent esitlenud ühtegi suuremat kärpeplaani. Vastupidi, Süku ettevalmistused käivad täie hooga ja ei lasta end segada asjaolust, et koolide rekonstrueerimiskava on lükkunud juba 2040. aastasse.
Samas, kui riik on asunud kõrgemate riigiteenijate palku kärpima, siis peavad kärped Tartus saama alguse linnajuhtidest. Lihtsalt teadmiseks, et linnapea saab palka 7070 ja abilinnapead 6239 eurot kuus. Nende ametipalgad on samamoodi indekseeritud nagu riigikogu liikmetel ja järgmisel aastal oleks linnapea palk ligikaudu 7800 eurot. Tippjuht peab saama konkurentsivõimelist palka, kuid selline automaatne palgatõus riivab tartlaste õiglustunnet.
Kulude kärpimisest on aga veel olulisem eeskuju, mida vabariigi valitsus, riigikogu ja kohalik omavalitsus taoliste (kärpe)sammudega Eesti ühiskonnale annavad.