Eesti ees seisavad keerulised ajad. Ühelt poolt vajame üha suuremat panust julgeolekusse ja riigikaitsesse, teisalt kasvavad ühiskonna sees probleemid, mis ei ole vähem ohtlikud: rahvastiku tervis, laste liikumisharjumused, toimetulek, ebavõrdsus ja hariduse kättesaadavus. Viimased aastad on näidanud, et meil pole luksust tegeleda nende teemadega ükshaaval. Haridus, tervis ja toimetulek on omavahel seotud — ja vajavad terviklikku lähenemist.
Haritus on tervise alus
Tervise Arengu Instituudi andmed näitavad: haritumad inimesed elavad kauem, tervemalt ja osalevad rohkem ühiskondlikus elus. Haridus ei määra ainult sissetulekut, vaid ka toitumisharjumusi, liikumist, sõltuvusainete tarvitamist ja vaimse tervise vastupidavust. Statistika räägib iseenda eest. Näiteks suitsetab igapäevaselt vaid 9% kõrgharidusega täiskasvanutest, kuid põhiharidusega inimeste seas on see näitaja 33%. Ainult 16% 11–15-aastastest lastest liigub soovituslikul määral — vähemalt 60 minutit päevas. Need pole isiklikud valikud, vaid süsteemse planeerimise tulemused. Kui me räägime tervishoiust, siis peame rääkima ka haridusest, sotsiaalpoliitikast ja avalikust ruumist.
Sageli kujutatakse tervishoidu kui midagi, mis algab perearsti kabinetist või haiglast. Tegelikult algab see liikumisvõimalustest kooliõuel, lapse liikumisest, taskukohasest vaimsest toetusest, perede teadlikkusest ja avalikest valikutest, mida omavalitsused ja riik teevad. Tervema ühiskonna eelduseks ei ole rohkem haiglakohti, vaid vähem haigeid inimesi. See tähendab, et igapäevane ennetus peab muutuma sama tähtsaks kui ravi. Selles protsessis on võtmeroll koolidel, lasteaedadel, spordiklubidel, perearstidel ja kohalikel omavalitsustel. Vaid nende koostöös on võimalik hoida tervist, mitte ainult ravida haigust.
Tallinna sporditoetuste süsteemi uuendamine on üks näide sellest, kuidas on võimalik muuta lähenemist. Uue korra alusel ei sõltu toetus enam spordiala tüübist või klubi suurusest, vaid lapse tegelikust osalemisest treeningul. Toetatakse ka väiksemaid klubisid, arvestatakse treenerite kutsetaset ning nähakse ette selged soodustused peredele, kelle majanduslik olukord on piiratum. Samuti toetatakse taas 5–6-aastaseid lapsi ja süsteem võimaldab liikumist mitme klubi vahel. See kõik ei ole pelgalt haldusmuudatus, vaid mõtteviisi muutus – liikumine ei ole lisaväärtus, vaid põhivajadus. Seda kõike taustal, kus üle kolmandiku 4. klassi lastest on ülekaalulised ning liikumisaktiivsus on madalam kui kunagi varem. Me ei vaja kampaaniat, vaid püsivat süsteemi.
Toimetulek ei tohi olla juhuse küsimus
Majanduslik olukord ja eelarvekriis on tõsised. Samas ei tohi vastutustundlik poliitika tähendada, et esimesena kannatavad need, kes on kõige haavatavamad. Toimetulek ei ole pelgalt sotsiaalabi küsimus, vaid seotud sellega, milline on inimese tervis, töövõime, hariduslik taust ja ligipääs teenustele. On õige rääkida eelarvedistsipliinist. Aga samal ajal peab säilima võime pakkuda tuge seal, kus inimesed seda tõesti vajavad – olgu see laste vaimse tervise teenus, liikumisvõimalus koolis või toitlustus lasteaedades. Üha enam kohtame loosungeid nagu „vähem makse“ või „tasuta kõigile“, ilma et keegi räägiks, kust see raha tuleb. Eriti ohtlikuks muutub see siis, kui maksupoliitikast tehakse referendumiteema – hoolimata sellest, et põhiseadus seda ei luba. Rahva eksitamine lihtsustatud lubadustega on lühinägelik ja võib lõppeda sellega, et kaotame võime rahastada omaenda kaitsevõimet, haridust ja tervishoidu. Me ei saa ehitada tugevat Eestit, kui samal ajal lammutame selle rahastamise alused.
Kui tahame Eesti tulevikus näha mitte ainult suuremat SKP-d, vaid ka rohkem tervena elatud aastaid, paremat haridust ja tugevamat kogukonda, peame lõpetama katkestuste ja lühiajalise mõtlemise tsükli. Valik on lihtne, aga mitte kerge: ehitada süsteemselt, järjekindlalt ja targalt. Sest ainult nii sünnib päriselt tugev Eesti.