„Ideaalne“ ei tohi saada „hea“ vaenlaseks. Paraku on viimased 10 aastat jäetud Eesti energeetikas head otsused tegemata, lootuses, et kuskilt on tulemas ideaalne lahendus. Tulevikku ei saa täpselt planeerida. Me ei saa teada, mida teeb järgmise 30 aasta jooksul maailmaturu nafta- või gaasihind, millised tehnoloogilised lahendused muutuvad tasuvaks, milliseid elektrijaamu ehitavad meie naaberriigid või kes, kus ja kui palju elektrit tarbib. Kui muuta üht sisendit, siis muutub ka optimeerimisülesande lahendus. Me saame teha plaane, aga me ei taha taasluua plaanimajanduse eksperimenti.
Hea juhi kõige tähtsam omadus on võime ja julgus teha häid otsuseid mittetäieliku informatsiooni põhjal ning arvestada seda, et miski läheb alati valesti. Otsused peavad põhinema kvaliteetsetel analüüsidel, aga ükski analüüs ei saa teha juhi eest otsust. Kui kellelgi on otsuste tegemisest alati puudu veel üks täiendav analüüs, ikka selleks, et see ideaalne-optimaalne otsus teha, ei tohiks ta iial olla otsuste tegemise juures, ei äris ega poliitikas, sest ta ei tee iial ühtki otsust. Eesti poliitikutel – ka opositsiooni omad – on aeg enda juhiomadused viimaks üles leida.
Eesti Päevalehe juhtkiri toob välja mõned head ja mõned keerulised küsimused valitsuse energeetika pika plaani kohta, millega ettevõtjad, poliitikud, ametnikud ja muud huvitatud osapooled on pidanud maadlema.
„Kust leida raha?“ on väga hea küsimus. Samas täiesti ebaoluline, sest selle raha peame leidma nii või naa. Kas leiame selle raha selleks, et ehitada ise uued elektrijaamad, et importida naabrite elektrit või maksame selle kinni enda jänni jäänud konkurentsivõime ja halveneva elukvaliteediga. Elektrienergia kulu Eesti majandusele on ca miljard eurot aastas. Energia nõuab raha igal juhul.
Selles osas ma küll oponeerin Päevalehele, et vastuse antud küsimusele ei peaks andma valitsuskoalitsioon. „Kust leida raha?“ on turumajanduses ikkagi turuosaliste-arendajate mure. Küll aga saab riik anda uusarenduste rahavoogudele osalise garantii, et võõrkapital oleks nõus projekte üldse toetama. Eesti pankade mullune kasum oli miljard eurot ning Eesti on suutnud ajalooliselt siia meelitada väliskapitali – küll keegi on ikka nõus investeerima, kui selleks on loodud sobivad tingimused.
Miks just „2 + 2“ maa- ja meretuulepargid? Sest see kogus on piisav, et katta ära Eesti praegune elektrienergia netoimport, ilma et me riskiks varadesse üleinvesteerimisega ning kuskilt on lihtsalt vaja alustada. Kui me avastame mõne aasta pärast, et elektrinõudlus kasvab kiiremini, siis on võimalik teha järgmised head otsused. Kõik energiamajanduse arengukava 2035 koostamise aluseks oleva elektritootmise uuringu võimalikud stsenaariumid näevad ette vähemalt 1500 MW tuuleenergiavõimsuste rajamist aastaks 2030. See tähendab, et kui me otsustame tulevikus rajada tuumajaama, seada põlevkivi elektrijaamadele süsinikupüüdurid, arendada biogaasi tootmist või minna tuuleenergias ja salvestuses all-in – on tänased otsused tuuleenergia arendamiseks ikkagi vajalikud.
Eesti Päevaleht küsib, miks ei võiks lasta turul uusi jaamu rajada? Lühidalt: seepärast, et ilma toetusteta ei ole turuosalistele tulu/riski suhe investeeringu tegemiseks atraktiivne. Meie põlevkivi elektrijaamad on rajatud riigi rahade toel ja tõenäoliselt hakkame nende töös hoidmiseks sellel aastal ka raha maksma. Me hakkame maksma Eleringi poolt hangitavate gaasielektrivõimsuste turule toomise eest ja ilmselt, kui kunagi peaks tulema tuumajaam, siis ka selle rajamine vajab päev-ette turuväliseid lahendusi.
Pisut pikemalt öeldes: seepärast, et energeetikas on investeeringud väga pikaajalised ning vajavad seetõttu pikaajalist kindlust oma toodangu väärtusele. Tänane elektriturudisain, kus väga efektiivselt minimaalse kulu põhjal päevas ette elektrit kaubeldakse, ei võimalda turuosalistele seda kindlustunnet. Me peame ka arendama pikaajalisi turge ja turutooteid lühiajalise turu kõrvale. See tähendab võimsusturu loomist, finantstoodete surnuist äratamiseks turupiirkonna laiendamist, elektri pikaajaliste ostu-müügi lepingute turu standardiseerimist ning õigusruumi täiendamist otseliinide ja energiaühistute osas. Nagu Tallinna linn, ei saa ka Eesti energeetika kunagi lõpuni valmis. Aga las need edasised arengud olla järgmised head otsused.
Lõpetuseks, mis puutub kiiresti muutuvasse geopoliitilisse olukorda, sealhulgas võimalikku Euroopa Liidu rohepöörde pöördesse, siis räägib tuuleenergia kasuks kurb fakt, et Euroopa Liidu suurim geopoliitiline pidur on kohapealsete energiaallikate defitsiit. Fakt, et me impordime liiduna igal aastal poole triljoni euro väärtuses energiakandjaid, seob meid sõltuvusse teistest jõududest ning kõrvetab meie majanduse konkurentsivõimet energiahindade kaudu. Praegu on tagumine aeg teha Euroopas koostööd ning keskenduda ise sellele, milles meil on eelised. Eesti on tuulepealne maa.