Eks kurdetakse moodsal ajal selle üle, et jõulukaardid tulevad digitaalselt, jõulukingiks on digitaalne pilet kuskile üritusele, lapsed tšätivad sootuks omaette ning üldsegi olevat see arvutimaailm röövinud meilt jõulud.
Kui mõtleme tagasi oma esivanematele, siis oleme ju tegelikult nende väärtushinnangute juurde suuresti tagasi jõudnud. Ei, loomulikult me ei peaks rehetuppa tagasi kolima! Jah, enesestmõistetavalt on elekter vajalik! Ka digilahendused on tulnud, et üha paremaks muutudes jääda.
Digivõimaluste arukas kasutamine on õnneks emotsionaalselt lähemal meie juurteks olevatele jõulutraditsioonidele kui lõputu „Made in China“ asjade kokkukuhjamine.
Vaatame klaasi, mis on pooltäis, mitte pooltühi. Reklaamimanipulatsioonide ning kaubandushüsteeria eelses ajas oli jõulude emotsioon puhtaks pestud tuba, läidetud valgus, kingituseks antud õun ning tähenduslik ühine söömaaeg, millelt palukesi jagati vaesemate ning pudulojustegagi.
Eilsel toomapäeval visati kõik üleliigne taredest välja ja küüriti seinadki heledaks.
Eilsel toomapäeval visati kõik üleliigne taredest välja ja küüriti seinadki heledaks. Mida rohkem õnnestub meil kaasaega taas tuua sedasama ürgset ja ehedat emotsiooni, seda lähedasemad, keskkonnasõbralikumad ja hoolivamad me oleme. Hingedeaja järel tulev jõuluaeg on lootuse ja jaaniöö valguse poole liikumise tähistamine.
Eestis on paljudel täna raske, samal ajal kasvab vahe inimeste võimaluste vahel. Rikkamate poolt annetamine ja hoolimine on palju vanem inimlikkuse mõõt kui kirjasõna. Lastele on väga keeruline selgitada kaubanduse poolt loodud sotsiaalsete normide taustal, et kaasõpilastega võrdlemine „kes sai rohkem“ pole arukas. Samas saavad noored aru keskkonnaargumendist.
Looduselt ei võtnud ka meie esivanemad rohkem kui tingimata tarvilik. Keskkonnahoidlikult digitaalsete lahenduste kasutamine on vaat’ et sama oluline kui küberturvalisus. Üleliigse kustutamine on tüütu, aga õnneks automatiseeritav. Rohedigi ehk digitaalselt tegutsemine kõige väiksema võimaliku jalajäljega on meie sajanditevanuse traditsiooni edasikandmine parasjagu käepäraste tööriistadega.
Lastel on nii asjadeväsimust kui paraku ka ekraaniväsimust ja ekraaniüksindust.
Noored on sellega ühiskonnas eeskujuks, et hindavad keskkonnasõbralikke digilahendusi asjade kuhjade asemel. Kui enne teist ilmasõda oli lapsel tavaliselt 3-5 mänguasja, needki enamasti kas päris ise või pereliikme poolt tehtud, siis täna on keskmisel lapsel Euroopas 200 mänguasja, millest laps tegelikult kasutab alla 10%. Lastel on nii asjadeväsimust kui paraku ka ekraaniväsimust ja ekraaniüksindust. Meil on, millele mõelda, millele lahendusi uuel aastal otsida.
Veel üks asi, mida vanast ajast tasub ikka ja jälle meenutada. Sante ei jäetud külas ula peale ega jõuluõhtul üksinda ja kõigile leiti ikka jõukohast tegevust ka. Erivajadustega inimeste loomulikul moel seltskonna osana hoidmine on inimlikkuse mõõt. Kui saadate digitaalset jõulukaarti paljudele inimestele näiteks oma ettevõtte poolt, siis ärge unustage pildile või helifailile juurde lisada kirjeldustõlget. Nii saavad ka meelepuudega inimesed teie jõulutervitusest osa. Ma usun, et just nii oleks teinud ka meie esivanemad, kui Eesti ilmakuulsad digilahendused oleks neil kasutada olnud.
Ise kirjutan Jõuluvanale saadetud digikaardile odavamate sidepakettide hindade palve kogu Eesti rahvale. Ja ei jää sugugi ainult selle toreda vanamehe peale lootma!
Hingedeaja järel tulev jõuluaeg on lootuse ja jaaniöö valguse poole liikumise tähistamine.