Kui Eesti suurima omavalitsuse juhtimine muutub poliitiliseks mänguväljaks, siis jäävad kaotajaks alati linnaelanikud. Enamuse linnaelanike jaoks ei ole lasteaia kohatasu kaotamine teema, mis neilt unerahu röövib.
Tallinna elanikud soovivad korruptsioonivaba, euroopalikku ja teenuste kvaliteedi kasvule suunatud juhtimist. Nad ei soovi mitte tasuta lasteaeda, vaid seda, et neil üldse oleks võimalik oma lastele lasteaia koht saada. Nad soovivad head kvaliteetset eestikeelset lasteaeda, mida Keskerakonna juhitud linn ei ole aastakümneid suutnud pakkuda.
Pärtel-Peeter Pere poliitilised mängud Tallinna koalitsioonis näitavad valusalt, kui kergesti saab läbipaistva juhtimise põhimõtted ja linna pikaajalised arengusuunad ohvriks tuua. Ei saa mööda vaadata faktist, et abilinnapea on asunud avalikult survestama koalitsioonipartnereid ultimaatumitega, millel ei ole mingit seost linna arengut puudutavate sisuliste probleemidega.
Sisuliselt on see viis, kuidas pannakse alus uueks kokkulepeteks Keskerakonnaga. Erakonnaga, kes on kolm korda kriminaalkorras süüdi mõistetud Eesti inimeste rahakoti kallale minemise eest.
Poliitmängurlus seab ohtu kõik selle, mida Tallinna juhtimises on asutud muutma. Eesti 200 liitus Tallinna koalitsiooniga eesmärgiga taastada usaldus ja luua läbipaistvam juhtimine ning peamisena viia linna lasteaiad ja koolid ühtsesse eestikeelsesse haridusruumi.
Uus kokkulepe võimu teostamiseks Tallinnas seab ohtu kogu eestikeelsele õppele ülemineku. Keskerakonna valitsemise ajal seisis ühtse kooli loomise protsess aastaid paigal – tõrjuti vastutust, venitati otsustega ning linn kasutas järjekindlalt võimalust mitte astuda vajalikke samme.
Ka sel hetkel, kui riigikogus oli juba ülemineku seadus vastu võetud, võitles Mihhail Kõlvart eestikeelsele õppele ülemineku vastu. Küll veidi pehmemate argumentidega sellest, kuidas õpetajate puudulik keeleoskus ja puudulik metoodikaoskus ei võimalda üleminekut teha.
Keskerakond on jätkanud venekeelse valijaskonna töötlemist eestikeelse õppe vastu, juurutades arusaamisi, et eestikeelse õppe korraldus on laste haridust halvav, venekeelsest elanikkonnast tehakse teise sordi rahvas ning hävitatakse nende identiteet ja omakeelsus.
Omapäraselt on selles ühtse kooli vastu võitlemises üksteist leidnud Keskerakond ja EKRE, kelle puhul viimaste arvates peaksid venekeelsed lapsed õppima kindlalt eraldi eestikeelsetest lastest, ehk siis peaks jätkuma aastakümneid kestnud hariduslik segregeerimine.