Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918, toetudes rahvaste enesemääramise õigusele. Omariikluse kindlustamise katsumused seisid alles ees. Impeerium, olgu ta punane või valge, ei luba kellelgi niisama eralduda ja iseseisvalt elada, nagu ise tahab. Meie esivanemad pidid relvad kätte võtma ning Eesti vabaduse eest ohvreid kandma. Priius tuli sõja ja verega välja võidelda.
Eesti kaitsjad, sealhulgas välismaalastest vabatahtlikud, võitlesid vapralt kuni idanaabril sai selgeks, et ta ei pääse rahu sõlmimisest ja Eesti iseseisvuse tunnustamisest. Kaks kuud peale relvade vaikimist, 2. veebruaril 1920, sündis Tartu rahuleping, millega Moskva tunnustas Eesti iseseisvust ja suveräänsust oma territooriumil. President Lennart Meri nimetas seda Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks.
Meri võrdlus on asjakohane, sest ükski riik ei saa tekkides, eriti esmakordselt ajaloos, hakata rahvusvahelise subjektina toimima ilma teiste riikide heakskiiduta ehk tunnustamiseta. Toonane Nõukogude Venemaa, veel enne Nõukogude Liidu formaalset moodustamist, tunnustas „ilmtingimata“ (see tähendab tingimusteta) Eesti Vabariigi „rippumatust ja iseseisvust“, loobudes „vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest“.
„Igaveseks ajaks“ tähendas kahjuks seda, et uues ehk kommunistlikus kuues impeerium üritas detsembrimässuga (1. detsembril 1924 toimunud riigipöördekatsega) Eestis kommunistid võimule tuua ja korraldada seda, mis Kremlil õnnestus juunis 1940. Meie vanemad ja vanavanemad elasid üle aastakümneid kestnud ränga okupatsiooni, küüditamisi, repressioone ja muid kuritegusid, kuid Eesti Vabariik taastas oma iseseisvust ning rahvusvahelist staatust ja suhteid teiste riikidega. Mõistagi Tartu rahulepingu alusel, mis on meie riigi õigusliku järjepidevuse alus.
Peab tõdema, et Stalini Nõukogude Liit pidas Eesti iseseisvust ajutiseks nähtuseks. Võib arvata, et tänapäevane Putini Venemaa jagab Stalini arvamust. See on paratamatu olelusvõitlus, kuni Venemaal kestab impeeriumimeelsus, millel ei paista lõppu tulevat. Veel.
Venemaa Föderatsioon, Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu järeltulija, väidab, et Tartu rahuleping on „aegunud“. 24. veebruaril 1918 tekkinud Eesti Vabariik lõpetas Moskva sõnul oma eksistentsi, kui ta astus „vabatahtlikult“ Nõukogude Liitu. Tänane, 1991. aastal oma iseseisvust taastanud Eesti on justkui uus riik, mis tekkis Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel.
Puutusin selle teemaga lähemalt kokku juba 1990-ndate aastate keskel Eesti-Vene piiriläbirääkimiste kontekstis. Venemaa ei soovinud mitte kuidagi kajastada Tartu rahulepingut piirilepingu preambulis. Miks? Muidugi sellepärast, et Moskva ei soovi mitte kunagi oma kuritegusid tunnistada. Antud juhul Eesti okupeerimist ja annekteerimist 1939-1940 aastatel. Kuhu see poliitika on viinud, seda me näeme Ukrainas.
Ma mäletan, et ütlesin Venemaa piiriläbirääkimiste delegatsiooni ühele juhtivale liikmele, läbirääkimiste kohvipausi ajal, et Eesti ei soovi okupatsiooni (see tähendab ka Tartu rahulepingu kehtimise) tunnustamise korral saada Venemaalt ametlikke vabandusi, kompensatsiooni või muu säärast. Meile piisab sellest, kui me näeme, et Venemaa koolide ajalooõpikutes on tõde kogu sellest loost. Siis on lootust, et see õudus enam ei kordu. Et Venemaal kasvab uus põlvkond, mis mõistab ajalugu ja maailma teisiti, (pigem) meie moodi.
Seda ei juhtunud Jeltsini, veel vähem Putini ajal. Venemaa kuriteod Teise maailmasõja eel, selle ajal ja järel olid „õiged“ ning uued kuriteod ei lasknud ennast väga kaua oodata, sest need on ka „õiged“ ja „õigustatud“.Kõigele vaatamata, Tartu rahuleping kehtib edasi, sest Putini Venemaa ei ole seda ametlikult tühistanud ehk parlamendi otsusega denonsseerinud. Ta ei saagi seda teha, sest siis oleks ju ilmne, et leping oli ka Venemaa arvates kehtiv.
Eesti on aastakümnete jooksul sõlminud terve rea olulisi rahvusvahelisi lepinguid ja kokkuleppeid, mis on kardinaalselt mõjutanud meie riigi julgeolekut, jõukust ning pürgimust püsida demokraatliku riigina. Näiteks need lepingud, mis puudutavad Eesti liikmelisust Euroopa Liidus ja NATO-s. Tartu rahuleping püsib siiski kõige kõrgemal kohal, pjedestaalil, sest kõik teised toimingud ja kokkulepped ei oleks olnud võimalikud ilma riigi sünniaktita, mis on aegumatu.
Tänane, 1991. aastal oma iseseisvust taastanud Eesti on Venemaa silme läbi justkui uus riik, mis tekkis Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel.