Haridustöötajate ja riigi vaheline töötüli sai eelmisel nädalal lõpu. Mõistagi ei olnud see lahendus, mis paneks meid aplodeerima, sest õpetajate sissetulek oluliselt ei suurene. Küll aga annab see õpetajatele teadmise, et valitsus on saanud sõnumi kätte ning peab võtma hariduselu korda tegemist tõsiselt.
Õpetajate töörõõm ei sõltu ainuüksi palganumbrist. Viimastel nädalatel oleme avalikest aruteludest kuulnud, et õpetajate peaprobleemiks on aasta aastalt suurenenud töökoormus. Igapäevased kohustused ületavad kuhjaga neid, mida oleks tarvis oma õppeaine õpetamiseks.
Kaasav haridus, loome- ja teadustööde juhendamine, arenguvestlused, projektide kirjutamine, aineringide juhendamine ja pidev kirjavahetus lapsevanematega on vaid mõned märksõnad. Minu kui kunagise õpilase ja lapsevanema jaoks on enamus neist märksõnadest uued ning ilmselt ilmunud meie haridusvõrku viimase 20 aasta jooksul. Kohustuste koorma all ei äga ainult õpetajad vaid ka laste vaimse tervise plahvatuslik halvenemine langeb enam vähem samasse perioodi. Viimases on küll süüdistatud nutiseadmeid, aga keegi ei saa eitada, et pidev hõivatud olemine, siin oma rolli ei mängi.
Koroonakriisi ajal tulid paljud bioloogia- ja meditsiiniteadlased riigile appi kriisi lahendama. Kuhu jäid haridusteadlaste abikäed? Miks tulid arvamuslood vaid õpetajatelt, poliitikutelt ja aktiivsetelt ühiskonna liikmetelt? Oleksin oodanud ka haridusteadlaste arvamust selle kohta, et kas kõik õpetajatele lisandunud tegevused on hea hariduse saamiseks hädavajalikud või tasuks mõnedest loobuda ilma, et hariduse kvaliteet kannataks. Selge on see, et kriis on hariduses laiemalt ning nõuab seetõttu laiapindset lähenemist.
Osaliselt on õpetajate koormus lahendatav kooli tasemel ning ei vajagi riigi sekkumist. Ei õpetaja ega ka koolijuhi elukutse ei nõua ööpäevaringset kättesaadavust. Isegi kui lapsevanem kirjutab kirja südaööl ei tohiks ta eeldada, et õpetaja sellele reaalajas vastab. Samuti pole õpetajal vajadust võtta lapsevanemate telefoni töövälisel ajal. Õpetajal on ka töö- ja puhkeaeg ning meil ühiskonna liikmetena tuleks seda austada. Samuti ei saa kõiki varasemalt perekonnal lasuvaid kohustusi kooli kaela veeretada.
Ajalooliselt on pered saanud hakkama oma lastele eluks vajalike oskuste edasi andmisega. Kuidas näiteks muna praadida, viisakalt eriarvamusele jääda, vahet teha hea ja halva vahel või väärikalt käituda – need teadmised peaks endiselt põhiliselt selgeks saama kodust. Väljend, et kellelgi oli hea lastetuba pole ju tänapäeval kuhugi kadunud ning on praeguses usuleiges Eesti ühiskonnas veelgi olulisem kui ajalooliselt. Moodsa aja suunamudijad, kas tunnete siin ka oma rolli?
Õpetajad vajavad karjäärimudelit
Olukord, kus kõrgelt haritud ja suure kogemusega töötaja palk erineb minimaalselt alles tööd alustanud ja isegi veel haridusteed mittelõpetanud töötaja omast pole iseloomulik mitte ainult haridussüsteemile, seda esineb ka teistes valdkondades, sealhulgas meditsiinis. Üsna loomulikult tekitab see frustratsiooni, sest inimesel puudub igasugune perspektiiv paremaks saada ja end arendada. Siiski on ka Eestis koole, kus karjäärimudel on täiesti olemas, nagu kuulsime mõned nädalad tagasi riigikogu saalis Kilingi-Nõmme gümnaasiumi direktori väga sisukast ettekandest.
Ülaltoodud põhjustel rõhubki Eesti 200 koos haridusministriga pikas plaanis haridussüsteemi reformide vajadusele. Ei, reformid ei tähenda, et nüüd hakkab massiline koolide sulgemine maapiirkondades, koolivõrku pigem korrastatakse. Reform võib küll üksteisele lähedal asuvad ning samal tasemel haridust andvad koolid ühendada ning õpetajate palk hakkab töökoormusest kui ka haridusest/kogemusest sõltuma.
On ju loogiline, et õpetajal, kes annab tundi või on klassijuhataja ligi 30-le õpilasele on oluliselt suurem töökoormus, kui sellel, kelle klassis on poole kuni kahe kolmandiku võrra vähem õpilasi. Järelikult peaks esimese õpetaja sissetulek olema ka suurem kui teisel. Samuti vajab ühiskondlikku arutelu see, kui palju tasuta haridust Eesti riigi rahakott välja kannatab. Riik, andes tasuta haridust, mille muidugi maksab maksumaksja kinni, eeldab, et inimene haritaval erialal ka tööle hakkab ning maksudega pikapeale hariduskulud katab.
Õpetajad on teinud valitsuse suunas tugeva sõrmevibutuse, kandes sõnumit, et pikka aega vindunud haridusprobleemidega on oluline tegeleda nüüd ja kohe. Eesmärk on istuda laua taha õpetajate, kohalike omavalitsustega, et sõlmida pikaajaline hariduslepe, mis käsitleb õpetajate palka, töötingimusi ja koolivõrgu korrastamist. Esimene kohtumine kõigi osapoolte vahel toimub juba 19. veebruaril.
Olukorrani, kus kooliuksed taas suletuks jäävad, ei ole kellelegi kasulik. Kontaktõppe pikaaegsel katkemisel on negatiivsed tagajärjed, nagu värskelt koroonaajast mäletame – sellest pole kellelgi midagi võita.