Kui suviselt soe september Eestis on osa globaalsest kliimamuutustest, siis sellises kliimas me tahakski elada. Olgugi et selline mõttekäik tundub esmapilgul ahvatlev, tuleb planeedi keskkonna tervisesse tõsisemalt suhtuda.
Sel istungjärgul riigikogu menetlusse jõudev kliimakindla majanduse seaduse eelnõu tegeleb meie kõige olulisemate väljakutsetega lähikümnendite vaates.
Mis ühendab apelsinimahla hinda, elektribörsi ja suve alguse põuda? Kõik need annavad märku probleemidest, millega Eesti ja maailma majandus peab lähikümnenditel kohanema.
Ükski seadus ei suuda kliimat iseenesest muuta. Kliimakindla majanduse eelnõuga on võimalik üksnes piiritleda, millistes raamides tuleb ühiskonnal oma pikka plaani teha nii, et jõuda 2050. aastaks majanduses tasakaalupunktini, kus täiendavat kahju keskkonnale ei teki või saab see leevendatud olulisel määral.
Kuhu täpselt eesmärgini viivad piirid tõmmata – sellest saabki sügisel parlamendi üks olulisemaid debati teemasid. Kokkuvõttes hakkavad selle eelnõu käigus tehtud otsused mõjutama kõigi inimeste igapäevaelu juba käesoleva kümnendi teises pooles. Ja mida aeg edasi, seda rohkem.
Kui palju ja millist energiat suudame kulutada, milliste transpordivahenditega liikleme, milliseks ehitame või renoveerime enda kodusid, millisel moel toodetud toitu sööme ja võibolla ka seda, millisel kujul loeme tulevikus Lõuna-Eesti Postimeest.
Midagi pöörast siiski kartma ei pea. Kliimakindla majanduse seaduse mõte ei ole elukorraldust tagurpidi keerata, vaid leida viisid, mis aitaksid inimestel kohaneda keskkonna väljakutsetega. Kui me nende probleemide lahendamise eest ei hoolitse, siis ega planeet lakka seetõttu olemast. Meie elu võib lihtsalt muutuda äärmiselt ebamugavaks või suisa talumatuks. Kui oleme ellujääja liik, peame leidma viisi kohanemiseks.
Kliimaseaduse eelnõu on püütud ette valmistada pretsedenditult kaasavalt, korraldades kuude viisi arutelusid mitmekümnest liikmest koosnevates töörühmades ja tehes neist vahekokkuvõtteid. Paraku oleme konsensuse tajumisest kaugel.
Vastupidi: mida konkreetsemaks on muutunud eelnõu piirjooned, seda rohkem on tekkinud vaidluskohti. Alates eelnõu nimes sisalduvast viitest kindlale majandusele kuni sooviga selle eesmärke radikaalselt ühele või teisele poole nihutada.
Selles pole midagi kummalist – iga huvigrupp soovib, et seadus oleks võimalikult nende nägu. Kuigi eesmärk paistab üldjoontes olevat kõigil sama, liiguvad mõtted lahenduste suunas vahel väga erinevaid radu pidi. Tajusin seda ühel eelnõu ettevalmistavatest töörühma kohtumistest metsanduse alal, kus laua ümber istujad pakkusid terve hulga üksteist välistavaid tegevusi.
Päriselu pole siiski mustvalge ja nii nagu korralikus ökosüsteemis valitseb elurikkus, saab ka kliimakindla majanduse eelnõu võimaldada kokkuvõttes kõigi huvigruppidega arvestamist.
Näiteks metsanduses on kliimamuutustega seoses kohta nii rangemale kaitsele ja taastavatele tegevustele kui ka endisest tõhusamale majandamisele. See võimaldab vahetada fossiilmaterjale taastuvate vastu ning muuta ehitamist süsihappegaasi emiteerivast tegevusest hoopis seda siduvaks. Saame anda ühiskonnale kindluse keskkonda saastavast põlevkivienergeetikast väljumise osas ja õlitööstustele selge üleminekutrajektoori uutele ärimudelitele.
Üsna põhimõtteline vaidlus puudutab seda, kui täpselt ja mida peaks kliimakindla majanduse seadus kirjeldama. Eelnõu kavand oli vormistatud üldise taseme raamseadusena, mis pani kõigest paika, millise tempoga tuleb eri valdkondades liikuda kliimaneutraalsuse eesmärgini. Selle lähenemise kriitikud on soovinud juhiseid ja nende juhiste aluseks olevaid mõjuanalüüse – kes, kui palju ja kuidas täpselt peab midagi tegema. On see mõistlik tee?
Kui sooviksime kogu elu ühes seaduses ära kirjeldada, kuluks selleks ilmselt veel palju-palju aastaid. Ülereguleerimise asemel on võimalik seada sihid ja võimaldada nii sektorite kui ettevõtete sees igaühel plaani pidada, milliste vahenditega nende sihtideni jõutakse. Ühtlasi annab see siiski piisavalt konkreetsust, et tagada kõigi osapoolte vastutus jätkusuutliku elukorralduse rakendamise eest.
Eesti ei pea seatud eesmärkide osas midagi ise leiutama. Neist kõige üldisem on pandud paika Pariisi kliimaleppes, mille on ratifitseerinud või alla kirjutanud üle 190 maailma riigi. Sisuliselt on tegu globaalse konsensusega, millele ehitab oma keskkonna- ja majanduspoliitikat ka Euroopa Liit.
Kliimaneutraalne majandus aastaks 2050 on nagu Põhjanael, mille järgi mitte ainult meie, vaid kõigi teiste riikide analoogsed õigusaktid suuna võtavad.
Kõiges muus peame me aga jõudma mõistliku kokkuleppeni, millele aitab kaasa sügisel riigikogus käivituv debatt keskkonnakomisjoni istungitel ning parlamendi suures saalis.
Eestil on mõneti tõesti valikukoht, kas olla kohanedes kaasalohiseja, kes on lõpuks sunnitud ennast häälestama vastavalt juba ümberringi väljakujunenud majanduskeskkonnale. Või saame olla nii palju targemad, et viime mõned lahendused ellu esimeste seas ja suudame nende rakendamise najal oma majandust muuta tugevamaks ning parandada sellega meie inimeste elujärge.
Tegu on märkimisväärselt suurema mõjuga otsustega kui paariprotsendilised maksumuudatused riigieelarve tasakaalu viimiseks kolme aasta jooksul.
Mõistagi on ka seesama maksumuudatuste teema riigikogus sügisel oluline väljakutse ning keeruline rehkendus.
Kuid samas võib olla üpris kindel, et praegu ei mäleta enam keegi 2000. aasta kevade maksupoliitilisi vaidlusi ning samal ajal vastu võetud digiallkirja seadus on muutnud meie elu- ja majanduskeskkonda tohutult ning mõjutab seda siiamaani. Keskkonna ja kliimaga seotud arutelu määrab Eesti arengu trajektoori järgmiseks kahekümneks aastaks.