Eelmise aasta viimastel päevadel avalikustas 2021. aastal valitsuse ellu kutsutud tuumaenergia töögrupp oma 150-leheküljelise lõppraporti. Raporti koostamise eesmärk oli leida vastus küsimusele, kas Eestil on eeldusi oma tuumaenergia arendamiseks või mitte. Vastus oli «jah».
Tuleb rõhutada, et see «jah» ei tähenda veel seda, et tuumajaam Eestisse tuleb. Edaspidi on määrav roll selles pikas protsessis antud riigikogule. Raport, mis sisaldab ka rahvusvaheliste tuumaekspertide analüüse, ütleb suures piirdes vaid seda, et moodsale tuumaenergia tootmisele on Eestis koht täitsa olemas ja me, eestlased, saaksime selle tehnoloogia taltsutamisega ka hakkama.
Meil tarbijatel on võimaliku tuumajaama ehitamisega seoses muidugi mitu suurt küsimust: esiteks kindlasti jaama turvalisus. Tuumaenergia raport ütleb üheselt, et Eestisse ei sobi konventsionaalne tuumajaam. Seetõttu on tähelepanu all hoopis väikesed, maa alla paigaldatavad moodulreaktorid (SMR – ingl k Small Modular Reactor). Need on oma ehituselt ja turvalisuse astmelt suur samm edasi võrdluses lääne enda tehnoloogiaga, ja kaugel ees Venemaa küsitavatest ohustandarditest selles vallas.
Kui 1986. aastal kärgatas Tšornobõlis Vene 50. aastate tuumatehnoloogia, seda jõhkra ohutusnõuete rikkumise tõttu, räägitakse Eesti kontekstis ikkagi tänapäevasest ja ennast juba tõestanud läänemaailma IV põlvkonna tuumareaktorite võimalikust kasutamisest. Uudne on vaid selle tehnoloogia kasutamine väiksemas skaalas ja modulaarsus. Seega, kui meie mure on turvalisus, asub tegelik probleem Eestist 80 km kaugusel, Leningradi oblasti Sosnovõi Bori tuumajaamas, kus energiat toodavad endiselt Tšornobõli-tüüpi reaktorid.
Teine ja tegelikult ehk tõsisemgi küsimus on väikese tuumajaama mõttekus Eesti energeetikaportfellis. Erinevad ärihuvid avalikus diskussioonis juba põrkuvad. Tuuleja päikeseenergia tootjad ütlevad, et Eesti saab täielikult varustatud just nende tootmisviiside kaudu ja tuumaenergial pole siin enam kohta. Tuumaenergia arendajad aga ei näe tuules ja päikeses piisavat stabiilsust, et meie energiavajadus oleks igal ajahetkel konkurentsivõimelise hinnaga kättesaadav ja et jääks ülegi ekspordiks naabritele. Mis on aga tarbija huvi?
Tarbijana oleks mõistlik alustuseks öelda, et sõbrad, ärge vastanduge üksteisele! Oluline on vaadata ja hinnata Eesti energeetika suurt pilti, mitte jageleda üksikute tootmisviiside üle. Tõde on see, et nelja jalaga taburet on oma funktsionaalsuselt palju ohutum kui kolme jalaga. Seega peaks tarbijate huvides olema võimalikult mitmekesine ja sõltumatu energiatootmine. Loll on see, kes ei leia ühel või teisel tootmismeetodil miinuseid, aga nii on ju tegelikult iga ettevõtmisega.
Tuulikute puhul võime välja tuua ohu meie linnustikule, rääkida tuulikulabade liiga suurest jalajäljest ja tuuleenergia suurtest dotatsioonidest. Päikeseparkide puhul on paljude mureks negatiivne mõju elurikkusele ja tuumajaama puhul tekitavad hirme radioaktiivsed jäätmed. Selge on see, et igasugune inimtegevus tekitab keskkonnale alati teatavat mõju. Seetõttu on palju olulisem arutleda selle üle, kuidas erinevaid riske pidevalt vähendada, purustada müüte läbi teadlikkuse tõstmise ja vältida ühe või teise energiatootmise demoniseerimist.
Tuule- ja päikeseenergia on leidnud Eesti energiaportfellis oma koha, kuid 15 aastat riigi tegemata tööd annab meile siiani suure elektriarve näol märku. See ei lõpe kahjuks niipea. Eesti on võtnud endale ambitsioonika ülesande katta kogu maa energiavajadus aastaks 2030 taastuvenergiaga. Paraku on juba üleval ohumärgid, mis näitavad, et on hea, kui me Tootsi kombel selleks ajaks pool rehkendust suudame ära teha. Tuumaenergia arendamine ei ole seetõttu mitte üheski aspektis hilja peale jäänud ja selle võimekus asendada täielikult põlevkivile rajatud baastootmist on väga suur.
Energiavajadus kasvab kogu IH maailmas ja Eesti ei jää sellest puutumata. Kui soovime ennast kindlustada aasta ringi võimalikult konkurentsivõimelise energiaga, ei saavuta me seda kahjuks ainult tuulele, päikesele ja salvestusele lootma jäädes. Eesti ilmastik paneb nendele energiaallikatele mitu piirangut. Kui ikka päike ei paista, tuul ei puhu ja külmakraadid pimedas talves kestavad, saab igaüks aru, et taastuvenergiat toota pole võimalik. Salvestustehnoloogia lahendab ära vaid väga lühiajalise puudujäägi.
Võib ju mõelda, et sellistel juhtudel peaksime lootma naabrite peale. Kuid oh häda, Soomes ja Lätis on öö samal ajal ja suure tõenäosusega ei erine ei õhutemperatuur ega ka tuule kiirus märkimisväärselt meie näitudest. Seega on naabritel müügiks ainult need kõige kallimaid kilovatid, mida oleme sunnitud ostma hakkama.
Meie oma baastootmine, mille uue põlvkonna tuumajaam enda peale võtaks, tasandab aga sellised hinnakõikumised aasta ringi ning pakub piisavas koguses, stabiilse ja ennustatava hinnaga emissioonivaba elektrit ja suurendab märkimisväärselt riigi energiajulgeolekut.Ka energeetikas on tabureti iga jalg oluline, kuid neljas pakub kõige rohkem stabiilsust ja turvalisust.