Vägivalla vastane lepe ei legaliseeri perverssusi – vale ei muutu tõeks ka seda pidevalt korrates

Toomas Uibo, Eesti 200 fraktsiooni esimees

EKRE algatatud eelnõu viia Eesti välja Istanbuli konventsioonist ei põhine faktidel, vaid alusetutel hirmudel, mida teadlikult ja järjekindlalt õhutatakse. Väide, et tegemist on „perverssusi legaliseeriva“ leppega, ei pea lihtsalt paika. Istanbuli konventsioon ei reguleeri tualettide kasutamist, ei muuda sooseadust, ei loo uusi identiteete ega anna kellelegi eriõigusi kellegi teise arvelt, nagu konservatiivid seda korrutavad. See on rahvusvaheline inimõiguste leping, mille ainus eesmärk on ennetada pere- ja naistevastast vägivalda ning kaitsta ohvreid.

Ka Varro Vooglaiu korduvalt esitatud väide, justkui annaks konventsioon meestele õiguse end naisena määratledes siseneda naiste riietusruumidesse või tualettidesse, on lausvale. Üheski konventsiooni artiklis sellist sätet ei eksisteeri. Seda ei ole tõlgendanud nii Euroopa Nõukogu, ei rahvusvahelised kohtud ega ükski riik, kes on konventsiooni rakendanud. Tegemist on klassikalise libauudisega, mille eesmärk ei ole kaitsta naisi, vaid tekitada paanikat ja vastandumist.

Martin Helme väide, et „naisi kaitsevad mehed, mitte konventsioonid“, on tõsiselt eksitav ja ignoreerib lihtsat reaalsust: just meeste poolt toime pandud pere- ja naistevastane vägivald on Euroopa Liidu soolise vägivalla uuringu järgi üks laialdasemaid ohte naiste turvatundele. Külm ja karm politseistatistika  näitab, et Eesti mehed peksavad omas kodus naisi teadaolevalt enam kui 1000 korda kuus. Uuringute järgi teavitab politseid aga ainult 5% ohvritest. Seega võib vägivallajuhtumeid olla tegelikkuses 20 korda rohkem.

Istanbuli konventsioon räägib vägivallast. Füüsilisest, vaimsest ja seksuaalsest vägivallast. Räägib sellest, kuidas riik peab looma toimivad tugiteenused, tagama ohvritele kaitse ja ennetama olukordi, kus vägivald kordub põlvest põlve. Euroopa Nõukogu on avaldanud ka inimlikke tunnistusi naistelt, kelle jaoks konventsioonist lähtuv arusaam nõusolekust ja vägivallast aitas esimest korda mõista, et toimunu ei olnud nende süü. Mõnes riigis oli see teadmine esimene samm vägivaldsest suhtest lahkumiseks ja abi otsimiseks.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et konventsiooni rakendamine ei lõhu ühiskondi ega perekondi. Vastupidi – riikides, kus on laiendatud ohvriabiteenuseid ja selgitatud vägivalla mõisteid, on paranenud nii ohvrite kaitse kui ka õiguskindlus. Saksamaal, Hispaanias ja mitmel pool mujal on see tähendanud rohkem turvalisi varjupaiku ja paremat koostööd politsei, sotsiaaltöö ja tervishoiu vahel.

Siin peitubki tegelik väärtuskonflikt. Kas Eesti kuulub nende riikide hulka, kes lähtuvad faktidest, inimõigustest ja õigusriigi põhimõtetest? Või nende hulka, kus rahvusvahelist lepet tembeldatakse „perversseks“, ilma et suudetaks näidata ühtegi konkreetset sätet, mis seda väidet toetaks?

Eesti 200 jaoks on vastus selge. Eesti kultuuriruum tähendab inimväärikuse austamist, isikuvabadusi ja vastutuse võtmist nõrgemate ees. Väljaastumine Istanbuli konventsioonist ei kaitse mitte kedagi. See normaliseerib vale ja nõrgestab riigi sõnumit, et vägivald ei ole eraasi.

Vägivalla vastane lepe ei ole oht Eesti ühiskonnale. Oht on see, kui hirmude ja väljamõeldiste nimel loobutakse põhimõtetest, millele meie riik on rajatud.