Haridusreformiga seotud pinged on lõpuks pääsenud pinnale. Mida varem suudeti kalevi all hoida, on nüüd kõigile näha – õpetajad, vaatamata aastate pikkusele hiilgavale ja ennastsalgavale tööle, on ülekoormatud, alarahastatud, alahinnatud ja kohati lausa mutta tambitud. Oma laste maailma PISA testi tulemuste tipus figureerimist peame enesestmõistetavaks, aga selle eest tänada on raske. Kes siis üldse on tänu väärt? Jaak Aaviksoo ütles hiljuti raadios, et laste kvaliteetne haridus seisab kolmel sambal – õpetaja, kool ja pere. Eestis on lastetoetused ja investeeringud betooni olnud Euroopa keskmisest kõrgemad, aga õpetajate väärtustamine on jäänud vaeslapse rolli. Vastupanu õpetajate palga, töötingimuste ja karjäärimudeli soost välja aitamisele on minu jaoks mõistetamatu ja küüniline. Kui sotsid üksteise võidu pakuvad, et streik saab kohe läbi, siis mina küsin vastupidi – mis siis, kui see streik ei saagi läbi?
Pika plaani nimel – mõelge kaasa
Eile algas pikalt planeeritud ja läbi räägitud õpetajate streik. Selle tähistamiseks koguneti ka Riigikogu ette. Tuletan meelde, et tegu on kõrgharitud spetsialistidega, kes nüüd selle asemel, et oma teadmisi, oskusi ja väärtusi sihtotstarbeliselt rakendada, seisid roosa maja ees ja külmetasid. Osad neist said ka põgusalt tuppa sooja tulla, aga umbes 18 000 spetsialisti sisulist tööd ei teinud. Kas see kuidagi ka meie riigi toimimist või majandust mõjutas? Ärme üldse peatu sellel, kui paljud vanemad pidid kodukontorit pidama, see ei ole põhimõtteliselt oluline. Oluline on see töö, mis reaalselt tegemata jäi – meie laste põhiõigus saada haridus katkes eile. Ilmselt on ka tänane päev raisus. Võib-olla mitte päris – Pelgulinna Gümnaasiumis plaanitakse filme vaadata ja eks leidub elutarkusi neiski, kuid riiklikult kehtestatud õppekava omandamine on pausil. Sel nädalal näeme ka lasteaias tarkuste ammutamise peatumist. Minu laps väitis, et ka kahe nädala jagu tundide ärajäämine ei oma mingit tähtsust. Kui palju siis peab tunde ära jääma, et rahandusminister hakkaks ettekäänete asemel lahendustele mõtlema? Võib-olla me ei näegi sel streigil lõppu? Kas tõesti peab mingi valdkonna reformimiseks selle enne hävitama?
On rõõmustav, et Reformierakond on aru saanud, et Eesti haridusvaldkonnas on vaja teha reforme. Eesti 200 just neid teebki. Praegu on Teadus-ja Haridusministeeriumis käsil eestikeelsele haridusele ülemineku reform, kooliea pikendamise reform, kutsehariduse reform, koolivõrgu reform, õpetajate karjäärimudeli loomine, hariduskulude 0-eelarve ja alushariduse reform. Lisaks veel teadusarenduse ja innovatsiooni korralduse seaduse väljatöötamine, ning täiskasvanute koolituse seaduse ja keeleseaduse uuendamine.
Teadusrahastus peaks olema 1% SKP-st, aga…
Rahandusminister näeb seda kohana, kust saaks õpetajatele lisaraha leida. Teadusagentuuri andmetel olid üle-eelmisel aasta avaliku sektori kulutused teadus- ja arendustegevusele 0,77% SKP-st. 2018. aastal kirjutasime nii mina, Kaja Kallas, Jüri Ratas ja Kristina Kallas, kui ka paljud teised alla teadusleppele, mille sisu on lihtne – riik panustab oma eelarvest ühe SKP protsendi suuruse summa. Ka pärast viimaseid valimisi kokku pandud koalitsioonileppes on lause: “Investeerime teadus- ja arendustegevusse vähemalt 1% SKP-st [..],” aga ikka ütleb peaministripartei rahandusminister, et võtame sealt. See kuidas Mart Võrklaev avas enne jõule ainuisikuliselt riigi eelarvestrateegia, oleks võinud ju mõjuda hoiatusena, et selliseid, eelnevaid kokkuleppeid tühistavaid ettepanekuid tuleb veel, aga mina ausalt ei osanud oodata, et nii Eesti 200 kui sotsidega, aga sellega ka õpetajatesse ja sisekaitse inimestesse nii tuimalt suhtuma hakatakse. Reformierakond oli nõus tegema kõike, mida Keskerakond neilt tahtis, aga liberaalne koalitsioon on millegi pärast läinud enesepiitsutuse teed. See pole ei lähimas ega pikemas perspektiivis Eestile kasulik. Ma olen nõus, et palkadeks ei ole mõistlik laenu võtta. Aga kaitseinvesteeringuteks? Koolide korrastamiseks? Elamufondi renoveerimiseks ja taastuvenergia investeeringuteks? Silmakirjalikkust on oravate poolt nii palju, et aastatetaguseid patte hakkab paratamatult ka populaarsetele saatejuhtidele aina enam meelde tulema. Ka Eesti Laulu otse-eetris.
Õpetajate streiki on asunud toetama ka ettevõtjad ja lapsevanemad
Haridustöötajate Liidule on hakatud pakkuma annetusi streigifondi, et õpetajad saaksid rahulikult streikida ilma, et peaksid nälga jääma. Mina arvan, et see on kiiduväärt initsiatiiv ja ainuke küsimus, mis mul sellega seoses tekkis oli see, et miks see fond üle-üldse nii väike on? Ilmselt selle põhjused on meie ajaloos, aga oletame hetkeks, et see fond on lõputu. Mis siis saaks? Kui palju oleks meil õpetajaid alles suveks? Järgmise õppeaasta alguseks? Järgmiseks aastaks? Kui inimesel ei lasta ühes valdkonnas tööd teha, siis tuleb minna teise valdkonda. Kõrgharidusega inimestest on pidev puudus. Tarku, laia silmaringiga, õppimis- ja õpetamisvõimelisi inimesi otsitakse praktiliselt igas valdkonnas tikutulega taga. Mis saab siis lastest? Kas hakkame lapsi ise, oma töö kõrvalt õpetama? Koopereerume ja loome kiirkorras mingi lahenduse riikliku õppekava edasiandmiseks või saadame lapsed hoopis kuskile välismaale internaati lootusega, et laps sealt kunagi veel ka koju tuleb? Ei. Eesti 200 on kõigis enda juhitavates ministeeriumides kärpeid teinud, aga kus on Reformierakonna kärped? Nende juhitavad ministeeriumid paisuvad nagu pärmi peal. Sööme kõigepealt väikevenna koti tühjaks, ja siis sööb igaüks oma? Olgu, sõime. Nüüd on suure venna kotist vaja vennalikult jagada. Lõpetuseks tsiteeriksin oma fraktsioonikaaslase Kadri Tali neljapäeval Riigikogus peetud kõnet: “Mõelgem siis nii, et teel tippu vaatame ja hoolime, kellest me täna mööda ronime, sest tipust alla tulles kohtume me nendega taas.”