Kindlasti mõtleb mõni kultuurikeskuse toetaja täna, et mis te jaurate, ning kasutab oma vaimusilmas väljendit „Peale kaklust rusikatega ei vehita“. Mingis mõttes on rong tõesti läinud, projekt käivitatud ja Tartu linnavolikogu opositsioonil ei ole kultuurikeskuse rajamise kohta enam väga palju võimalusi sõna sekka öelda.
Selles ei kahtle keegi, et linnaraamatukogu ja kunstimuuseum vajavad uusi ruume. Peamine vaidlusküsimus on olnud Siuru asukohas ja mahus. Lihtsalt 21. sajandil enam parki ei ehitata.
Mida saab opositsioon teha?
Tartu linnavolikogu opositsiooni ülesanne on jälgida, et pakutu vastaks tegelikkusele. Sõpruse silla rekonstrueerimise kallinemine tõi kohe esile linnaeelarve kitsaskohad. Sellega seoses vaadatakse üle kogu investeeringute kava.
Tartu linnavõim on juba läinud kärpimise teed ja iga muudatus seab raskete valikute ette. Kas jätta ära mõne ristmiku ehitus, lükata mõne kooli renoveerimine edasi või võtta juurde laenu?
Samas ei ole laenamine ka enam kõige parem lahendus. Juba sel aastal kulub linnal intressideks ligikaudu kaheksa miljonit eurot. Samuti liiguvad kokkupõrkekursil linna laenukoormus ja kohalikele omavalitsustele lubatud laenukoormuse maksimummäär.
Siin võib esitada retoorilise küsimuse, et mis juhtub siis, kui kultuurikeskuse ehitamine läheb planeeritust kallimaks. Millisest allikast leitakse puuduolev summa? Kas läheb niimoodi nagu rahvusraamatukoguga? Milline investeering lükatakse seetõttu Tartu linnas edasi? Kas raha võetakse vähemaks teede hoolduselt?
Tartu linna eelarvestrateegias on linnavõim esile toonud ka riskistsenaariumi, kus on ära märkinud, et finantsvahendite nappuse tõttu ei suuda linn täita 2040. aastani koostatud koolide investeeringute kava, mida siis vastavalt korrigeeritakse. Teiseks variandiks pakub eelarvestrateegia laenu võtmise. Kumbki variant ei ole olemuselt hea. Igal juhul paistab juba eos, et esimesena kannatab riskiolukorras koolide investeeringute kava.