Lugu konkurentsiseadusest on kindlasti tipus, kui hakata kokku panema pingerida seadustest, mille üle on vaieldud nii pikalt, et keegi algust enam täpselt ei mäletagi, kirjutab Toomas Uibo.
Mitmel varasemal valitsusel ei ole õnnestunud konkurentsiseadust Euroopa Liidu direktiiviga kooskõlla viia ja selle eest maksab maksumaksja iga päev 600 eurot trahvi. Milles siis asi, et just see teema venib nagu kodulooma sülg, kui viisakalt väljenduda?
Kui lugeja arvab, et konkurentsiseadus puudutab ainult ettevõtteid, siis tegelikult päris nii see pole. Ettevõtted koosnevad ikkagi inimestest ja seetõttu on ka nende huvides see, et riigikogu ei võtaks vastu seadust, mis käib ebamõistlikult lihtsalt ringi töökohtade saatustega.
Samuti on oluline pidada vahti selle üle, et seadusandja ei annaks voli ametkondadele karistada füüsilisi või juriidilisi isikuid lihtsakäeliselt gigantsete trahvidega olukorras, kus isik tundub natukene nagu süüdi, aga päris täpselt ka ei tea. See võib näiteks olla mõne soorituse järele januneva ametniku sportlik hasart või kinnismõte, kes vastupidiste tõendite ees silmad sulgeb.
Taolise võimaluse loomine on äärmiselt ohtlik nii ettevõtlusvabadusele kui ka meie õigusriigi toimimise alusprintsiipide vaatest. Seega puudutab teema neidki inimesi, kes ei tegele otseselt ettevõtlusega, vaid on lihtsalt tublid ja tarmukad töötajad.
Probleeme selle eelnõuga on veel. Õigusprintsiibi, et mitte keegi ei saa ega pea ennast ise süüdistama, juured ulatuvad nii umbes 1500 aasta tagusesse ajas ning viivad Talmudisse, kuhu on koondatud juutide kohtute otsused ning õpetlaste arvamused ja arutelud. Ladina keeles kutsutakse seda põhimõtet nemo tenetur seipsum prodere (keegi ei pea iseennast reetma). Põhimõte sisaldub demokraatlikes õigusriikides enamasti konstitutsioonides, nii ka meil põhiseaduses.
Samuti ei saa inimest sundida oma lähisugulase vastu tunnistama. Paraku annab eelnõu tekst võimaluse konkurentsiametile nõuda kahtlustataval isikul enda vastu käivad tõendid lagedale tooma ehk siis faktiliselt ennast ise süüstama. Eesti 200 on pakkunud koalitsioonierakondadele välja alternatiivseid lahendusi, mis enesesüüstamise nõude välistaksid, kuid vaidlus kestab edasi.
Kolmas mure puudutab meie ettevõtete konkurentsivõimet, ka see võib praeguses eelnõus sõnastuses korralikult pihta saada, kuna seab meie firmad halvemasse olukorda võrreldes teiste riikide ettevõtetega.
Eesti 200 üks peamistest eesmärkidest poliitikasse tulekul on olnud ebamõistlike ja ebavajalike takistuste eemaldamine ettevõtluse teelt ning bürokraatia vähendamine igal tasandil. Aastaga imet ei tee ja maailma ei muuda, aga iga otsuse puhul, mida me partneritega Euroopa õiguse ülevõtmisel teeme, küsime endilt, et kas see on hea Eestile, kas see on ikka hea meie inimestele.
Lisaks peame küsima, kas me peaksime selle õiguse üle võtma võimalikult kitsalt või pigem hästi laialt. Ja see on tihti maailmavaateline küsimus, mille osas toimub üksjagu põrkumist.
Eriarvamusi on ka õigusteadlaste seas ja eelkõige selles osas, et kas konkurentsiõiguse tööriistaks peaks olema väärteomenetlus või tuleks nullist üles ehitada uus bürokraatiakeskne haldusmenetluse liik.
Valdav enamus prominentsetest õigusteadlastest siiski toetab olemasolevat ja elus järgi proovitud väärteomenetluse lahendust. See on ka üks põhjusi, miks Eesti 200 haldusmenetluse lahendusega rahul ei ole. Pealegi on nii riigikogu kui ka justiitsministeeriumi varasem seisukoht olnud see, et igal juhul tuleb kaitsta inimeste põhiseaduslikku õigust enese mittesüüstamisele ja pigem tuleks täiendada väärteomenetlust, kui luua uusi struktuure ja viise isikute karistamiseks.
Koalitsioon jõudis lõpuks poliitilise kokkuleppeni, et karistusi ei hakka määrama mitte konkurentsiamet, vaid kohus, kaaludes ja veendudes igakülgselt ameti otsuse õiguspärasuses. Mure on aga jätkuvalt selles, et kohtumenetluse viis selles eelnõus on endiselt puudulik, läbi analüüsimata ja läbi kirjutamata. See tuleks kindlasti riigikogu esimese ja teise lugemise vahel ära parandada.
Nimekad juristid on väljendanud kahtlust halduskohtu rolli põhimõttelise ümberkirjutamise kiire ja kvaliteetse teostatavuse osas. Kõige kiirem, selgem ja loogilisem oleks direktiiv üle võtta väärteomenetluse kaudu. Selle mõttega ei ole erakond Eesti 200 kuidagi üksinda. Seda ideed toetavad ka ettevõtjad, ettevõtlusorganisatsioonid, advokatuur, õigusteadlased ja ka õiguskantsler, kes on sel teemal juba mitu korda sõna võtnud ja näppu viibutanud.
Ma loodan väga, et saame konkurentsiolukorda parandada ja järelevalvet tugevdada, sest see on ühelt poolt oluline küsimus. Teisalt on seeläbi võimalik pakkuda paremat kaitset Eesti tarbijatele. Aga see kõik peab olema tehtud niimoodi, et tingimused vastaks meie õiguskorrale riivamata ettevõtjate elementaarseid õigusi.