Majandusplaani mõte ei ole, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on ühe
dokumendi kokku pannud ja nüüd hakkab kõik hästi olema. See saab realiseeruda ainult
kollektiivse pingutusega: ühelt poolt avaliku sektori sees ja omakorda käsikäes Eesti
ettevõtjatega. Eesti majanduse tegelik mootor on meie ettevõtja ja ettevõtlikus.
Miks see kõik vajalik on? Ilma visiooni ega numbriteta ei saa. Arutasime mõnda aega, et mis
see number eesmärgiks võiks olla. Kas eestlaslikult tagasihoidlik ja kaine või bravuurikam?
Otsustasime bravuuri kasuks, et Eesti majandus tõuseks 2035. aastaks kahekordseks.
Maksudega võib rehkendada üht- või teistpidi. Tõsta, langetada, jätta paigale. Ennekõike
räägib see prioriteetidest. Aga tahame paremini ja rohkem. Tahame, et meie riik oleks
paremini kaitstud, et meie õpetajad ja õppejõud saaksid väärikalt palka, rääkimata
päästjatest-politseinikest – see nimekiri on tegelikult lõputu. Peame endale teadvustama, et
ainuke sisuline lahendus on majanduse kasvatamine. Kui võtta natukenegi pikem perspektiiv,
siis teist võimalust meil lihtsalt ei ole. Sellest tingituna sai majanduse kahekordistamise
ambitsioon kirja.
Oleme majanduse praegusest seisust õnnetuseks kuulnud mitmeid kvartaleid järjest, aga
pead liiva alla peita ei ole mõtet. Ei ole kõige helgem olukord. Seda on mõjutanud mitmed
asjaolud, mis on meie käeulatusest väljas. Geopoliitiline kontekst, ennekõike on õudne
katalüsaator olnud koletu sõda Ukrainas, aga geopoliitilisi pingeid ja muudatusi näeme
teisigi, mis meie majanduskeskkonda mitte ainult Eestis, aga Skandinaavias, Baltikumis ja
Euroopa Liidus laiemalt mõjutavad. Mõnes mõttes on meil läinud hästi. Oleme nende
aastakümnete jooksul teinud piisavalt arukaid otsuseid.
Teiselt poolt on Eesti ettevõtjatel olnud motivatsioon ja tahe majandust edendada. Oleme
järgi tõmmanud. Aga need konkurentsieelised, mis meil kunagi olid, neid enam pole. Tark ja
haritud rahvas, aga mitte nii suure palganõudmisega nagu lähemas naabruskonnas. Energia
oli kättesaadavam, kuigi kahjuks mitte väga keskkonnasõbralikult. Konvergents on oma töö
ära teinud. Me ei liigu enam oma Skandinaavia partnerite tuules, vaid oleme sealt tegelikult
välja tõmmanud ja nendega kõrvuti. Kui sinna juurde panna laiem kontekst, ka keskkond, siis
olemegi olukorras, mille kohta ei tahaks küll öelda perfektne torm, kuid see on väga
muutusterohke aeg. On ka positiivseid arenguid. Tehnoloogia on teinud arenguhüppe ja
annab meile võimalusi.
Et selles kõiges targalt toimetada, ongi mõttekas aeg-ajalt maha istuda. Panna kollektiivne
tarkus kirja. Majandusplaan on värske teekaart. Vana orienteerujana ma tean, et iga ala
kohta on kunagi kaart tehtud, aga hea on liikuda värske kaardiga. Seda enam, et viimastel
aastatel on muutusi üsna palju olnud. Meie kava on minna nii tehniliseks kui võimalik, aga
seda tehes mitte sihti ära kaotada ja liikuda edasi prioriteetidega, millel praktilisi tulemusi
näeme lähemal ajal, näiteks kvalifitseeritud tööjõu küsimus, investeeringud jne.
Dokument on suhteliselt mahukas. Alati on dilemma, et kas olla konkreetne ja sellevõrra
selgem. Samal ajal ei tohi laskuda lihtsate lahenduste illusiooni. Meie ees ei ole lihtsad
küsimused ja neile ei ole ühemõttelist paari lihtsat lahendust. Jõuame tahes-tahtmata
järeldusele, et see, kuidas meie otsused mõjutavad majanduse konkurentsivõimet, peab
saama riigielus keskseks küsimuseks. Olen kasutanud näidet riigikaitsest. Seal meil tõesti on
pikaaegsem konsensus ja praegu see toob meile dividende, kui nii võib öelda. Oleme
investeerinud oma riigikaitsesse ja teeme seda kindlasti edasi. Pigem on vaidlus, et kas kolm
ja pool protsenti või neli või viis. Aga kui öeldakse, et peame riigikaitse jaoks midagi tegema,
siis keegi ei vaidlusta seda. Selle tagajärjel hakkavad asjad juhtuma.
Majanduse konkurentsivõime peab saama sama oluliseks kui riigikaitse. Seda ei olegi
võimalik teistmoodi lahendada kui ühiskonnaüleses konsensuses. Rõõm tõdeda, et oleme
ettevõtjatega sama meelt. Täiest koordineerimata on sattunud kahele järjestikkusele päevale
tööandjate veetud üritus Tuulelohe lend, kus räägitakse sama asja: majandusküsimused
tuleb seada ühiskonnas absoluutseks prioriteediks, muidu me lihtsalt edasi ei liigu.
Majandusplaanil on kaks olulist vaatenurka. Üks on see, et Eestis peab olema lihtne olla
ettevõtja. Teine on see, et need ressursid, mis meil riigis ettevõtluse edendamiseks on, tuleb
nii targalt kasutusse võtta kui vähegi võimalik. Kuna meil ei ole neid vahendeid võrreldes
suuremate riikidega palju, siis peavad need toetama maksimaalselt kõrgema
lisandväärtusega ettevõtluse edendamist.
Oleme välja toonud üheksa põhimõtet. Mõned neist on täiesti nagu ilmselged, justkui
ülekordamine. Esimene punkt, et õigusruum on selge ja ettenähtav – mis uudis see ikka
niiväga on? Aastakümneid räägitud, kuid paraku liigume rohkem kui sageli vales suunas. Siin
ei olegi muud teha, kui et MKM peab teisi kaasas hoidma nii palju kui võimalik. See ongi nüri,
rutiinne, järjepidev töö ja see dokument aitab hoida fookust.
Tööjõu- ja hariduspoliitika toetab ettevõtlust. Siin on kiiremaid ja pikaajalisemaid lahendusi.
Kiire osas oleme teema avanud ja üritame saavutada nii mõistliku poliitilise kokkuleppe kui
vähegi kannatab. Kui võtta näiteks aastakümneid konjunktuuriinstituudi poolt läbi viidud
uuringud, siis seal küsitakse ettevõtjatelt, et mis on suurimad arengupidurid? Teema
kvalifitseeritud tööjõust ei ole kunagi murede tipust ära kadunud ja on reeglina esimesel-
teisel kohal. Ka praegu. Oleme kvalifitseeritud tööjõu pärast konkurentsis. Ei ole ju ettevõtja
ega riigi huvi siia tuua ajutist tööjõudu kolmeks kuuks lihtsat tööd tegema ja siis öelda, et
nüüd vaadake ise, kuidas edasi saate. Nii see kindlasti ei ole. Räägime ikkagi targast
tööjõust. Eesmärk on, et meie inimeste pingutus ja töö oleks just selles targas ja
lisandväärtusega osas. See eeldab ka kohendusi meie haridussüsteemis, seda nii kõrg- kui
kutsehariduse poole pealt. Praegu on Kristina Kallase juhitud haridus- ja
teadusministeeriumis suured haridusreformid juba plaanimises.
Loodan, et majandusplaanis toodud eesmärgid ühendavad meid. Teeme MKMi osa
rehkendusest nii hästi kui oskame. Järgmised sammud on väga konkreetne tegevuskava,
mis saab pikem ja bürokraatlikum olema. Päris ilma ka ei saa, sest muidu on väga raske
järge pidada. Aga teiselt poolt seame prioriteedid. Näiteks energeetikas valdkonnas teha
Eesti väärtuspakkumise suuremaks osaks roheenergeetika ja taastuva energia suurem
kättesaadavus. See on üks sammas, millele saame siis Eestile positiivses mõttes müügitööd
teha, et sedalaadi uus ettevõtlus tahaks Eestisse tulla.
Paar nädalat tagasi käis valitsusest läbi selline projekt nagu rohekoridor. Peame silmas seda,
et suurinvesteeringutele luua raamistik, et plaanimine liiguks tempokamalt edasi. Lugesime
uudist, mis ausalt öeldes pole rõõmustav. Üks suur Eesti taustaga ettevõte läheb hoopis
Lätti. Eks see räägib sellest, et mingi osa tööd on jäänud omal ajal tegemata. Aga see ei
tähenda seda, et peaksime nüüd käed rippu laskma.
Majanduse kahekordistamise harjutust tehes peame aru saama, mis on majanduse
mootorid. Julgen praegu juba väita, et see on selge. Saab olla kaks mootorit. Meie
digitehnoloogiad ja nende ekspordi suurendamine, kus tõepoolest tekib võimalus nende
eksponentsiaalseks kasvuks, kuna andmemajandusel baseeruvad teenused on buumimas.
Näiteks personaalmeditsiin, mis on just andmete keskne.
Aga majandus ei saa kuidagi kahekordistuda Eesti tööstuse arenguta. Tööstuses on oluline
suund eksport. Tööstuse suur eelis on ka see, et see tagab ka julgeoleku. Ei taha kuidagi
asutajate ja IT-maailma rolli vähendada, aga kui tööstusettevõte end kuhugi asetab, on ta
seal aastakümneteks kui mitte -sadadeks. Tehnoloogiaettevõtete puhul on lihtsam lahkuda.
Kuigi, seni pole seda tehtud ja see on Eestile loomulikult suur tugi. Kui saame nendes
tehnoloogia- ja tööstussektoris teha arenguhüppe, tõsta tootlikkuse EL keskmisest 110%
peale, hakkab kahekordistamise arvutus kokku tulema. Kui need kaks sektorit suudavad olla
majanduse ja ekspordi vedajad, siis on ülejäänud majandus paljuski funktsioon. Kuidas meil
läheb ehituses, kinnisvaraarenduses, palju ollakse nõus teenuste eest maksma – see kõik
sõltub sellest, kuidas vedurid töötavad.
Kõige olulisem saab selles protsessis olema konsensuse ehitamine. Ettevõtjate ja
majandusega tegelevate ametnike vahel kitsamalt on see olemas. Ma ei arva, et Eesti avalik
sektor ja majandusringkonnad lahutavad. Aga lahutuse hõng on kogu aeg õhus poliitikas,
mis on minu jaoks palju murettekitavam. Ka see on osa konsensuse ehitamisest, igapäevane
pingutus, et ära hoida lahutust. Hea uudis on see, et kui räägime majandusleppest ja
konsensusest, siis majandusminister ja -ministeerium on 100% poolt. Alternatiiv oleks, et
ütleksime, et tegelikult on vaja kestlikku kahanemist. Ei ole nii. Meil on vaja kasvu.