Viimastel nädalatel on avalikkuse suure tähelepanu alla tõusnud personaalse riigi mõiste. Tegelikult suudab igaüks ise enda jaoks lahti mõtestada olukordi ja oma elust tuua näiteid, kus ta tunneb, et riik oleks võinud teatud teenuste või sündmuste puhul meile abiks olla. Olgu selleks juhiloa uuendamine või puude tõendamine riigile, mõnikord juba kümnendat korda. Seega, kui riigil on elanike andmed, siis miks ei võiks riik taustal tegutseda ning pakkuda toetusi, teenuseid ja tuge asjaajamisel personaalselt, lähtudes iga kodaniku vajadustest?
Personaalse riigi idee ei ole mingi utoopia. Oleme loonud tugeva digitaalse vundamendi, millele tuginedes võiksime teha järgmise arenguhüppe ning olla maailmas suunanäitajaks – ehitada maailmas päriselt iga inimese jaoks personaalne riik. Kas me suudame seda? Jah, meie väiksus, meie usaldus riigi vastu ning IT-võimekus loovad selleks hea eelduse.
Paraku oleme uuele tasemele liikumist alustanud vale jalaga ning suur osa arutelust on kandunud sellele, kas eraettevõtjad võivad panustada riigi ehitamisse. Ettevõtja Marek Helm kirjutab oma arvamusloos väga tabavalt: «… kas ühiskonna tulevikuplaane puudutavad olulised otsused sünnivad parimate peade koostööna riigist, erasektorist ja akadeemiast? Või väikse Eesti huvide konflikti kartuses välistame diskussioonidest kõik erasektori esindajad ja olemegi rahul sellega, et riik on riik, mitte meie.» Arvestades, millist kõlapinda on see tekitanud, siis tasuks tõesti ühiskonnana ära otsustada. Isiklikult pooldan esimest varianti.
Minu arvates on liiga sageli kuulda nurinat, et riik ei kuula ettevõtjaid ning ajab justkui oma asja. Tegelikult võiksime olla rohkem avatud ning näha selles suuremat väärtust, et meil on ettevõtjaid, kes soovivad jagada kogemusi ning panustada oma vabast tahtest riigi arengusse. Eesti on väike ning minu arvates on see meie kõigi ühine töö ja hool, et Eesti oleks hea töö- ja elukeskkond, mille üle võiksime olla uhked nii meie ise kui ka järeltulijad.
Mis asi see personaalne riik siis täpsemalt on? Esiteks ei ole tegemist IT-teenuse või äpiga – personaalne riik on põhimõtteline riigi haldamise muutus ning kõik riigi poolt ette nähtud teenused kujundatakse lähtuvalt iga inimese personaalsetest vajadustest.
Väga hea näite juba toimivast personaalsest riigist tõi ETV «Esimeses stuudios» Eesti 200 asutajaliige Priit Alamäe, kes võrdles maksudeklaratsiooni esitamist meil ja teistes riikides. Näiteks Saksamaal kulutab inimene aastas keskmiselt ühe tööpäeva sellele, et otsida oma andmeid kokku, täita mingid avaldused ja esitada need.
Aastas on kokku 200 tööpäeva ja kui inimesed kulutavad ühe tööpäeva maksudeklaratsiooni täitmisele, ei tee nad samal ajal produktiivselt tööd. See on 0,5 protsenti SKPst, mis on Eesti mõistes 180 miljonit aastas. Ehk, sellest räägitakse küll vähe, aga üks reaalne kasutegur on personaalse riigi kontseptsioonis inimestele tagasi antav aeg. Nagu ütleb ka mõttetera, aeg on raha.
Samas, paljud sakslased ei kuluta aega deklaratsioonide täitmisele, vaid on harjunud deklaratsiooni täitmist teenusena ostma. Maksma selle täitmise eest kellelegi teisele oma raske tööga teenitud raha, et säästa aega. Meil Eestis aga on maksudeklaratsiooni täitmine mõne kliki teema. Eestlased ja Eesti senine personaalne riik juba säästavad aega ja raha, vaja on astuda järgmised sammud. Mida aga tulevik toob personaalse riigi vaates, siis siin on fantaasia ausalt öeldes piiritu, sest tulenevalt tehisintellekti (AI) arengust saab info liikumine olla veelgi detailsem, kiirem ja täpsem.
Näiteks, kui inimene soovib soojustada oma maja, siis piisab tal lihtsalt riigi süsteemis küsida küsimus «Kuidas soojustada maja?». Riik teab, mis linnas või vallas sa elad, millises korteris või majas, millised toetused või regulatsioonid parasjagu sinu elukohas toimivad ja kuni sinnamaani välja, et riik teab su maja suurust ja suudab genereerida ka esialgse hinnavahemiku nendele töödele, soovitada vajadusel ka piirkonna töötegijaid. Jah, võib olla liiga ekstreemne näide, aga see kõik tuleb niikuinii ning meie siin Eestis võiksime julgemalt tegutseda ning võtta eestvedaja rolli.
Elulisema külje pealt võime tuua näite lapse sünnist. Sünnitunnistusega seotud teemad või kuidas registreerida lapse nimi, millised on kodukoha lasteaiad, nende kohatasud, millised põnevad huviringid on saadaval, millised piirkonnakoolid on lapsele valida ja milliseid katseid sinna vaja teha? Kunas algab sõjaväekohustus või mis kohas tuleb see läbida? Aga erialaõpingud ning võimalikud tööpakkumised ka. Elukaare teises otsas muutub oluliseks hooldekodude küsimus, eeltäidetud avaldused, teenuse maksumused, inimese võimalik hakkama saamine vastavalt sissetulekule või kogutud varale.
Usun, et me kõik oleme kogenud olukorda, kus bürokraatiamaailm on haaranud meid tugevalt endasse ning oleme kui põrkepall ametiasutuste vahel. Omades andmeid, saab riik olla proaktiivne ja ennetada teatud elusündmusi, see võimaldab vähendada bürokraatiat, säästes sealjuures meie kõigi raha ning meile kõigile väärtuslikku aega.
Kokkuvõttes – tehnoloogia areng annab meile võimaluse kasutada üha täpsemalt kodanike andmeid ning tegelikult on suur hulk inimese igapäevaeluks vajalikest teenustest prognoositavad ja paljud neist automatiseeritavad.
Personaalse riigi elluviimine annaks võimaluse tuua kodaniku riigijuhtimise keskmesse, inimese, kes ongi ühiskonna kõige suurem vara.
Oluline personaalse riigi arendamise protsessis on kindlasti ka see, et me fantaasiaga üle ei pinguta ja mõistaksime, milline peaks olema riigi roll tuleviku teenuste pakkumises. Info jagamine lapse huvihariduse võimaluste kohta on kindlasti hea, aga ju ei peaks riigi andmebaase kasutama näiteks lähima striptiisiklubi info edastamiseks.