Austatud Vabariigi President, Riigikogu liikmed, peaminister, Vabariigi Valitsus, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad!
Avan Riigikogu XV koosseisu IV istungjärgu.
Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen kindel, et igaüks meist, kõik 101 kodanike poolt valitud esindajat, teavad une pealt meie põhiseaduse preambulat. Sestap ei hakka ma seda siinkohal tsiteerima, vaid osutan teisele põhiseaduse artiklile – Seadusandlik võim kuulub Riigikogule (para 59).
Võimu omamine on teadupärast suur vastutus, kuid vastutuse koorem ei tohiks meid suruda tardumusse ja tegevusetusse. Vastupidi, õigesti tajutud vastutus kannustagu meid seadusloomega intensiivselt ja konstruktiivselt töötama. Meie kodanikud väärivad kvaliteetset õiguskorda sünnitavat seadusandlust.
Mõistagi on kogu Eesti jaoks kesksemaid tuleva aasta riigieelarvet kujundav seadus. Valitsuse ettepanekud lähtuvad sellel aastal riigi eelarve tasakaalu suunas tüürimise eesmärgist. Niisamuti oodatakse majanduse elavdamiseks sammude astumist, millest mitmed saavad olema selle saali otsused ning meie, riigikogu liikmetena, anname nendele eesmärkidele oma hinnangu. Olles poolt või ka olles mingil põhjusel vastu. Aga mitte keegi Eesti Vabariigi kodanikest ei oota parlamendilt tuima protseduuride blokeerimist, mida hellitavalt obstruktsiooniks kutsutakse. Meilt oodatakse tulemuslikku tööd sisukat debatti ja kaalutletud otsuseid. Jah, riigikohus on öelnud, et obstruktsioon on midagi, mida tuleb taluda, aga mitte viisil, et RK põhiseaduslik roll kahtluse alla satuks, sest võttes veelkord aluseks meie põhiseaduse, siis paneb see meile seadusandjana tervelt kuusteist ülesannet, mida täita.
Loomulikult on poliitika sunnitud tegelema akuutsete agendasse kerkivate probleemidega. Ning mitmes mõttes oli õigus omaaegsel Briti peaministril Harold MacMillanil, kes vastates küsimusele: mis on riigimehe jaoks suurim väljakutse? – Lausus vaimukalt „sündmused, mu poiss, sündmused“
Ning otse loomulikult oleme meiegi igapäevaselt silmitsi sündmustega. Milliseid pole tihti võimalik ette ennustada. Aga on ka terve hulk sündmusi, mille toimumist me teame ette ning seega on võimalik nendeks parimal viisil valmistuda. Mõnele sellisele tahaksingi tähelepanu juhtida.
Parlamendi üks paljudest ülesannetest on tagada, et meie riigielu korraldavad seadused oleksid hästitoimivad ning ühemõtteliselt selged. Ning nii mõnegi seadusega on tänaseks kujunenud olukord, mis vajab nende avatud pilguga ülevaatamist ja täpsustuste tegemist. Lihtsalt aeg on edasi läinud ja teatud amortisatsioon tabab ka seaduste tekste. Hiljuti, iseseisvuse taastamise päeval 20. Augusti Klubile peetud pidukõnes mainisin mõningaid põhiseaduse mõtte ja sätte seisukohalt olulisi seadusi, mida ajahammas pole purenud, kuid mis ikkagi vajavad olulist korrastamist ja täpsustamist. Sealhulgas tõin välja Vabariigi Presidendi valimise seaduse, mis vajaks kaasaajastamist, selleks et presidendivalimiste protsess oleks sujuvam, avalikkust kaasavam ja selgepiirilisem. Oma järjekorda ootab ka aastaid vindunud Erakonnaseaduse uuendamine ja vastus küsimusele, kas korduvalt kriminaalkorras karistatud erakonnalt tuleks riigieelarveline eraldis ära võtta. Täna kehtib jätkuvalt kord, mille puhul makstakse reegleid korduvalt rikkunule ka veel preemiat.
Kohalike valimiste seadusega lisandub veel üks huvitav aspekt, mida avalikkuses on käsitletud alates Venemaa täiemahulise agressiooni algusest Ukraina vastu. Nimelt sõdivate riikide kodanike hääletuse õigus. Meie kohustus oleks sellele probleemile lahendus leida ning õige kiiresti. Sest kohalikud valimised on juba järgmise aasta sügisel. Aga valla ja linnavolikogude valitud liikmed osutuvad ka presidendi valimistel hääletajateks ning siit kulgeb otsene seos ka presidendi valimise ja kohaliku volikogu valimise seaduse vahel. Mis sellest, et presidenti hakkame, valima alles 2026. aastal.
Mängureeglite täpsus ja efektiivsus on tarvis tagada kiiresti, seda enam, et kohalikud valimised toimuvad juba 13 kalendrikuu pärast. Muide, tsiteerin siinkohal meelsasti meid oma kohalolekuga austavat Vabariigi President Alar Karist, kes oma ametisse astumise puhul siinsamas saalis peetud kõnes ütles: „Pole sugugi tarbetu vaidlus, milline on presidendi leidmise kõige mõistlikum rada moodsas Eestis. Pikalt ettevaatamine, vältimatult saabuvate muutustega varakult kohanemine on samuti tarkuse tunnus“.
Austatud parlamendiliikmed!
Kutsun teid üles mõtlema ka sellele, kas muutmist vajaks ka meie Kodu ja Töökorra seadus. See, et enda toimimispõhimõtteid püsivalt üle vaadatakse on demokraatlike parlamentide tavapärane praktika. Viimase poolteise aasta jooksul on mitmed selle sätted leidnud põhjalikku käsitlemist ka riigikohtus. Pea kõikidel puhkudel on riigikohus leidnud, et parlamendi enesekorraldusõigus on väga suur ja ummistuste puhul on just parlamendi juhatus või ka komisjonid need, mis oma sammudega saavad tagada parlamendi edasise toimimise. Mugav lahendus oleks täna mitte midagi teha ja oodata et reguleerimata olukorrad lahendab riigikogu juhatus. Me muide oleme selleks valmis ja oleme nii ka toimetanud, selleks et tagada Riigikogu tõhus toimimine.
Aga tasuks mõtiskelda ka sellele, kas mugav lahendus on alati parim demokraatia toimimisele. Demokraatia oma lõppdefinitsioonis ei tähenda iialgi mugavust! Sest nagu lausus juba Winston Churchill: „Demokraatial on palju puudusi, ometigi on ta parim kõigist võimalikest valitsemissüsteemidest!“
Omalt poolt kutsun teid arutlema komisjonide töö täpsustamise, aga ka enne hääletust võetavate arupidamisepauside üle. Kaaluda võiks ka istungi juhatajale teatud distsiplineeriva võimu delegeerimist. Kas just sama ranget nagu Euroopa Parlamendis, kus juhataja võib korda rikkuva liikme istungilt eemaldada, aga midagi senisest kaalukamalt siiski. Mitte ükski valija pole ühelegi liikmele andnud mandaati müramasina toomiseks Riigikogu istungisaali!
Head kolleegid, ütleksin isegi – saatusekaaslased.
Eesootaval istungjärgul peame vaatama iga kivi alla, kust on võimalik vahendeid kokku hoida. Meie saatus ja staatus on selline, et peame reguleerima ka iseenda töötasu. Tõsi, seda küll vaid järgmise koosseisu jaoks. Aga Eesti Vabariigi kulude ja tulude tasakaalustamise imperatiiv viib meid küsimuseni – milline on meie endi panus kulude laiaulatuslikku vähendamisse? Ning üks väheseid variante, mis meile seadus võimaldab, on kuluhüvitiste üle otsustamine. Iga seersant või koolmeister teab, et õpetamine on edukas vaid siis, kui oled võimeline eeskuju näitama. Seega kutsun teid vastama ka küsimusele, millist eeskuju kavatseme meie ise anda ja kas leiame ka iseendaga seoses kokkuhoiukohti?
Ja viimaks tahaks rääkida kõige olulisemast. Meie julgeolekust, meie iseolemise nurgakivist. Ukraina rahvas peab juba kolmandat aastat vabadussõda Venemaa vastu.
Ukraina ei võitle seejuures mitte ainult oma vabaduse eest, vaid seisab ka demokraatliku ja vaba maailma eesrindel ja võitleb nii meie kõigi eest. Me teame, et kui Ukraina kaotab selle sõja, siis on Venemaa valmis ründama järgmist riiki, sest ainult nii suudab Putini kuritegelik režiim tagada enda võimulpüsimise. 9 kuud tagasi ütles Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi siit samast kõnepuldist nõnda: „Me peame võitma selle võitluse, mitte ainult sellepärast, et selles otsustatakse meie riigi saatus ning kõikide riikide ja rahvaste saatus, kes piirnevad Venemaaga. Selles võitluses otsustatakse, milline on praegu ning milline hakkab olema peale meid ja meie lapsi ja lapselapsi globaalne suhtumine vabadusse. Vabadus peab oskama võita, seistes vastu türanniale“. Viimase ligi kolme aasta jooksul on vabade riikide parlamendid selles võitluses mänginud üliolulist rolli. Nii ka Eesti vabariigi riigikogu, mis ainuüksi käesoleva sõja ajal on teinud 9 Ukrainat ja selle inimesi toetavat avaldust ning teedrajavana võtnud vastu otsuse Venemaa külmutatud varade andmisest Ukrainale tekitatud sõjakahjude hüvitamiseks.
Ja on ütlematagi selge, et Ukraina vabadussõda sunnib meid pingutama ise-enda riigikaitse küsimustega. Meie ees on ülesanne – tagada Eesti esmane kaitsevõime ning võidule orienteeritud strateegia.
Meie kõikide, iga parlamendiliikme, kohus on ka selgitada meie liitlastele, et Venemaaga sõda ei saa võita, kui Venemaa pihta tulistada pole lubatud! Ning on ilmselge, et igaüks meist peab võtma selle koorma ja riigikaitset finantseerima.
Ühtsus välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes on meile olnud enam vähem omane kogu käesoleva 21. sajandi jooksul. Ärgem loobugem sellest!
Head kolleegid! Meid on kõigest 101… Enam kui miljoni kodaniku seast. Aga me oleme siia kandideerinud, et Eesti Vabariik kestaks ja areneks! Ma usun, et me suudame rohkemat kui seni, kvaliteetsemalt kui seni, isegi sõbralikumalt kui seni. Jõudu meile kõigile demokraatliku protsessi seadusse valamisel!
Tänan tähelepanu eest ning kuulutan Riigikogu XV koosseisu IV istungi avatuks!