Eesti jalgpalliliit ja nüüd juba endine Eesti koondise kapten Konstantin Vassiljev reageerisid seekord mõnevõrra kiiremini ja jõudsid eile hilisõhtul ainuvõimaliku otsuseni, et „meie Kostja“ ei kanna enam koondise kaptenipaela. Pärast Eesti koondise kapteni Vassiljevi vastust Õhtulehe ajakirjanikule tõusnud jalgpallifännide ja kodumaise jalgpalli toetajate pahameeletorm oli nii metsik, et ega Aivar Pohlakul ja teistel jalgpallijuhtidel muid elupäästvaid tegevusvariante väga ei olnudki.
Eesti jalgpallil eil lähe parasjagu ülemäära hästi ja kaotajate üle mõistetakse alati kohut. Teiseks ei ole see esimene skandaal, mis Eesti jalgpalliliitu ja rahvuskoondist pärast täiemahulist Venemaa sissetungi Ukrainasse raputab.
Maailm kui malelaud
Venemaa sõda ja sõjakuriteod Ukrainas on muutnud maailmapildi mustvalgeks nagu malelaua. Halle toone ei ole enam. Valik on olla kas Ukraina poolt või vastu, sest Venemaa ründab sõjaga Ukrainas kogu vaba maailma ja senist julgeolekuarhitektuuri. Väikerahvastele, nagu Eesti, on see sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Järgmist okupatsiooni me rahvana tõenäoliselt enam üle ei elaks. Eelmise aasta oktoobris ei suutnud jalgpalliliidu president Aivar Pohlak liiga pikka aega selgelt välja hääldada, kuidas ja kas peaks Eesti Venemaaga jalgpalli mängima või mänge korraldama. Vaid jalgpalli suurtoetajate ja fännide surve sundis ühiskonna ootustele vastava seisukoha võtma. Mõningase mainekaotuse hinnaga.
Väga raske on uskuda, et nii kogenud spordijuht on poliitiliselt pime ja kurt korraga või hoopis kasulik idioot. Või lõi iseenese tarkuses kindel Eesti jalgpallijuht lihtsalt järjekindlalt omaväravaid?
Olgu kuidas on, aga iga juht juhib oma sõnade, ütlematajätmiste, kujundite, tegude ja tegematajätmistega tervet organisatsiooni. Isegi siis, kui ta sellest aru ei saa. Jalgpall on alati suurem kui sport, mäng ja sportmäng kokku. Jalgpallis on kõik võimalik. Pall on alati ümmargune, väikesed võivad võita suuri, kaotus võib pöörduda säravaks võiduks, igast mängijast, päritolust ja rahakotist sõltumata, võib saada kangelane ja supertäht. Seepärast ongi sel üleilmsel mängul nii palju andunud fänne ja nii paljudes maailma maades tohutult väikeseid vutipoisse ja -plikasid.
Venemaa ja Kremli jaoks ei ole sport olnud kunagi ei meelelahutus ega võistlus, vaid võitlus ja sõda. Venemaal valitseb jõu ja võidu kultus. Võita tuleb iga hinna eest ja kõiki vahendeid kasutades, isegi spordipettust ja dopingut. Teisalt üritab Kreml lõhkuda jagatud väärtustel toimivat spordimaailma, lõhestades ja korrumpeerides näiteks ROKi ja FIFAt. Jalgpallurid peaksid seda kõige paremini tajuma. Aga ka hokimängijad, korvpallurid, võrkpallurid ja miks mitte ka laskesuusatajad.
Kapten Vassiljev sai varem andeks
Veel varem, eelmise aasta alguses plahvatanud skandaalis, kui Andrei Stepanov jagas fotot, kus olid koos Venemaa jalgpallikoondise peatreeneriga Eesti koondise treener Andres Oper, Konstantin Vassiljev ja Sergei Zenjov, said Eesti jalgpalli-iidolid hoolimata fännide pahameelest andeks. Konstantin Vassiljev, Andres Oper ja Sergei Zenjov tegid jalgpalliliidu vahendusel ühisavalduse, milles väljendasid kahjutunnet, aga ülemäära otseselt ei vabandanud. Toona ütles Vassiljev: „Pilt ja selle pildi ümber tekkinud olukord, arvatavasti tegi kellelgi halva tunde. Kogu see lugu, mis selle ümber oli, läks suureks. Lõppkokkuvõttes keegi meist seda küll ei tahtnud. Arvatavasti paremini on vaja valida, millal mingit infot avaldada ja nüüd arvatavasti peame arvestama iga asjaga, mis võib häirida ühiskonda“.
Kui venelased räägivad rahust ja pildile ilmub kristlastelt varastatud valge tuvi, siis reeglina on see maskeering imperialistlikele ambitsioonidele ja Kreml valmistub järgmiseks sõjaks.
Erinevalt mõnest kolleegist kavatsen ma jätkuvalt Eest koondise mänge vaadata. Aga enne mängu ma vaatan ka tähelepanelikult, kes Eesti hümni kaasa laulavad.
Muidugi on Eestis sõnavabadus ja nüüd tuleb saatuslik „aga“. Iga vabadusega kaasnevad ka vastutus ja kohustused. 39-aastane Vassiljev on olnud sadade jalgpallurite innustaja ja eduka integratsiooni võrdkuju. Ta on olnud aastaid meie Kostja. Seepärast on ootused tema seisukohtadele kordades kõrgemad kui mõnele Maardu linnameeskonna pallivõlurile. Seepärast on ka toetajate, fännide ja jalgpallihaigla pettumus meeletu ja aastatega investeeritud usalduskrediit põhimõtteliselt lõpukorral. Mängupildi ja ERR taktikalaua juurde ei ole vaja minnagi.
Vaba ajakirjanduse töö ongi küsida küsimusi, ka valusaid küsimusi. Muidugi on avaliku elu tegelastel tungivalt soovitav küsimustele ausalt vastata, aga nad peavad suutma oma vastusega ka edasi elada.
Jääb üle nõustuda jalgpalliguru Indrek Schwedega, et koondise šveitslasest pealtreenerile Thomas Häberlile oil ebaõiglane panna koorem otsustamiseks, kas Vassiljev peaks olema koondise kapten ja kas ta peaks üleüldse saama koondise kutse.
Erinevalt mõnest kolleegist kavatsen ma jätkuvalt Eest koondise mänge vaadata. Aga enne mängu ma vaatan ka tähelepanelikult, kes Eesti hümni kaasa laulavad. Niisugune aeg on. Näiteks Itaalia koondises ei olnud ühtegi mängijat, kes ei oleks laulnud. Itaalia hümni. See, et legendaarne kaitsja Ragnar Klavan Konstantin Vassiljevit kaitseb ja usaldab, on muidugi armas.
„Ta on olnud aastaid meie Kostja. Seepärast on ootused tema seisukohtadele kordades kõrgemad kui mõnele Maardu linnameeskonna pallivõlurile.“