Parlamendifraktsiooni esimehe Toomas Uibo kõne erakonna üldkogul

Head erakonnakaaslased!

Lubage mul teha lühike ülevaade Eesti 200 riigikogu fraktsiooni toimetamisetest peale XV koosseisu kinnitamist.

Kui ühe opositsioonierakonna juhtfiguur parlamendi suures saalis mööblit tagus, oli Eesti 200 esimene lubadus juba täidetud. Riigikokku olid saanud mitte poliitikud, vaid 14 oma valdkonna spetsialisti. Täitsa tavalised ja tublid Eesti inimesed. Tehtud! Täna tundub, et see oli see kergem osa.

Uue parlamendierakonnana oli meil muidugi palju õppida, kuid õppimise kõrvalt tuli kohe ka tööle asuda. Esimesed kuud olid üpris pöörased, sattusime justkui sõjatsooni. Kuulsime oma uuel töökohal madalat sõimu, solvanguid ja muidu räuskamist. See oli paljude jaoks šokk ja peas ringlesid mõtted, et kas tõesti järgnevad 4 aastat just nii mööduvadki. Enamusel fraktsiooni liikmetel puudus igasugune kogemus parlamendi tööst ja meil kõigil puudus loomulikult varasem kogemus totaalsest obstruktsionist. Vaatamata kõigele istusime rõõmsalt ümber laua, täis töötahet ja indu, kõrvus kõlamas valimislubadus „Teeme Eesti riigi korda“. Tundub banaalne, aga just sellest ideest kantuna me riigijuhtimisse käed külge lõime.

Kohe alguses sai meile selgeks, et igaühel meist on ka omad isiklikud unistused, oma isiklikud veendumused, oma eriline iseloom, kuid selgeks sai ka see, et poliitikate tegemine fraktsioonis on siiski sada protsenti meeskonnasport. Üksikutena me kukume, koos me võidame! See 14-liikmeline meeskond ei olnud varasemalt kokku töötanud ning me pidime ka üksteist tundma õppima. Kui obstruktsioonist ja ööistungitest üldse midagi positiivset leida, siis on see nii fraktsiooni kui ka koalitsiooni jaoks suurepärane meeskonnatreening, kus inimesed ühtseks löögirusikaks kokku liimitakse.

Organisatoorses mõttes oli oluline luua toimiv infovahetus erakonna ja valitsusliikmete vahel, lõime head suhted koalitsioonipartneritega ning õppisime tundma ka opositsiooni. See kõik pole küll midagi üle mõistuse keerulist, kuid rutiinide leidmine ja nende paikaloksumine võtab siiski oma aja. Täna võime öelda, et oleme oma sisemise töörütmi leidnud ja koostöö valitsusliikmetega samuti paigas.

Kevadel oli koalitsioonil kiire, et teha ära eelarvepositsiooni parandavad otsused. Määratu auk riigi eelarves osutus kõikidest kartustest veelgi suuremaks ja seda tuli lappima hakata. Ei meeldinud ega meeldi ka praegu kellelegi see, et tänane koalitsioon erinevaid makse tõstab. Lihtsam oleks neid ju mitte teha ja kulutada riik kuristikku. Olen üsna kindel, et Eesti 200 reiting oleks sel juhul püsinud siiani kahekohalisena. Aga keegi peab võtma vastutuse, keegi peab ütlema, et sõbrad, nüüd on käes see hetk, kus lahtine baariarve tuleb meil kõigil koos kinni maksta ja mis sellest, et ülekulutamine toimus hoopis ühe teise perekonna liike poolt. Lubadus, et me teeme riigi korda selle kõige taustal enam nii banaalsena ei tundunudki. Riigi korda tegemine ei tohi aga tähendada ainult maksutõuse vaid ka jõulisi reforme, riigiaparaadi sisemisi kärpeid ja kogu masinavärgi efektiivsemaks muutmist.

Mis puudutab Eesti inimeste maksukoormust üldiselt, siis ma arvan, et meil seisab varem või hiljem ees iseseisvusaja suurim debatt sel teemal ja valida on peamiselt kahe suuna vahel. Kas me otsustame liikuda rohkem Põhjamaade ja sotsiaalsema riigimudeli poole, kus kodanikud on nõus tasuma kõrgemaid makse, et saada riigilt vastu rohkem ja paremaid teenuseid, või me otsustame jätkata 90ndatel valitud karmima suunaga, kus maksud on madalad ja kodanikele jääb vabadus ise oma palga eest vajalikke teenuseid osta. Mulle tundub, et tänase maksubaasiga on Eesti inimeste heaolu kasvatamine selgelt piiratud. Meie elanikkond vananeb ja tööealiste inimeste arv kahaneb. Mina ei tea täna kummas suunas Eesti inimesed liikuda soovivad. Kroonilise rahapuudusega riigi süsteemis ei tundu aga keegi rahul olevat. Eesti 200 võiks olla selle debati algataja ja eestvedaja.

Me seadustasime abieluvõrdsuse. Te kõik olete üsna hästi kursis, et opositsiooni juhtparteil on väga selge nägemus sellest, kuidas Eesti inimeste isiklikku elu siin riigis korraldama peaks. Aga isikuvabadused on fundamentaalne osa Eesti 200 DNA-st ja me seisime oma lubaduse eest lõpuni. Tehtud!

EKRE eestvedamisel pandi Riigikogu töö kevadel seisma eesmärgiga diskrediteerida parlamenti ja näidata, et demokraatia on nõrk, et demokraatia ei toimi. Selliselt rünnati ka Eesti põhiseaduslikku korda. Opositsioon andis üle sadu sisutühje seaduseelnõusid ja arupärimisi, et

takistada parlamentaarset tööd. Seetõttu tuli eelarvet mõjutavad muudatused siduda lõpuks valitsuse usaldusega. See ei ole normaalne, aga kui opositsioon debattidest ning tavamenetlusest keeldub ja ainsaks eesmärgiks on kogu protsessi blokeerida, siis muid võimalusi kahjuks enam polnud. Jaanipäevaks saime kõik tehtud.

Nagu poliitilised konkurendid on meile korduvalt meelde tuletanud, siis Eesti 200 oli enda Riigikogu valimiste programmis autoomanike täiendava maksustamise vastu. Koalitsioonileppes kinnitasime aga kõik koos oma valmisolekut sellega kaasa minna, sest põhjatu auk riigi rahakotis ei andnud selleks lihtsalt teisi võimalusi. Meie tingimus eelnõu ettevalmistamisel on olnud siiski see, et sõidukimaks oleks suuresti ka keskkonnamaks, see peab olema mõistlik ja võimalikult õiglane. Oleme 4 kuud selle eelnõuga tegelenud, vaidlusi on olnud palju ja ega ma ei saa ka täna teile täie kindlusega öelda milline see täpselt lõpuks olema saab. Meie jaoks on olulised erandid puudega inimestele, suurperedele ja ka registrist kustutatud sõidukite mitte maksustamine. Mängu peab tulema personaalse riigi põhimõte ja see on nüüd see koht, kus uus nägemus põrkub vastu vana ja jäigastunud süsteemi.

Kuidas on läinud meie inimestel?

Kevadel sai ilmselt kõige suurema üllatuse osaliseks Lauri, kes Riiigkogu esimehe väärikat positsiooni vastu võttes ei osanud midagi sellist oodata. Ma arvan, et ta ei oleks olnud nõus spiikriks hakkama, kui selline vastasseis oleks olnud ette teda. Oponendid ei lase unustada ehk kõige keerulisemat juhtumit, mille nimeks Slava Ukraini. See on üks igavesti õnnetu lugu, aga magusaim meie oponentidele millel tänaseni liugu lasta. Mitte keegi, mitte keegi ei tea tänini, mis seal tegelikult juhtus. On vaid segased oletused, on jõhkrad rünnakud ja tühistatud inimene. Siit nõuanne ka ründajatele: kui teil on tõendeid kuriteo toimepaneku kohta, siis on teie kohustus need õiguskaitseorganitele edastada, sest tõendite varjamine võib teha teist endist kuriteo kaasosalise.

Eesti 200 fraktsioon juhib täna nelja komisjoni. Euroopa Liidu Asjade komisjoni eesotsas on Liisa, kes on võtnud väga selge suuna vaadata kulli pilguga igasse Euroopa õiguse ülevõtmisse, kas Eesti huvid on ikkagi parimal moel kaitstud, kas me ei tekita endale täiendavat bürokraatiat ja kas me ei dubleeri juba olemasolevaid protsesse ja kuidas see kõik ikka

Eesti 200 lubadustega kokku läheb. Lisaks on Liisa ka õiguskomisjoni liige.
Igor, kes juhib Keskkonnakomisjoni, on oma loomult tagasihoidlik, kuid mees nagu orav rattas ja mina ausalt ei saa aru, kuidas ta jõuab veel teha ülevaateid Venemaa agressioonist Ukrainast, sest ööpäevas on ju endiselt 24 h. Rohepöörde kontekstis on Igoril üks olulisemaid töökohti siin riigis. Kaitsekomisjoni tööd juhib minu hea pinginaaber, Eesti üks parimaid kaitseeksperte Kalev, kelle tasakaalukuse all peitub sügav sisu ja laialdane teadmine maailma jõujoontest ning sellest kuidas Eesti oleks maksimaalselt ja efektiivselt kaitstud.

Vastutusrikka põhiseaduskomisjoni eesotsas on Hendrik, noor mees, kel jaksu ja indu nagu muda, et Eesti põhiseaduslike institutsioonidega seotud eelnõud saaksid menetletud nagu kord ja kohus.
Fraktsiooni liige Irja on meile kõigile suureks eeskujuks oma erudeerituse ja ekspertteadmistega meditsiini vallast. Talle on raske nii sotsiaalkomisjonis kui ka terves riigikogus sel teemal vastast leida. Ülitore kaaslane poliitikas! Meil on sõjaväelane ja strateegilise kommunikatsiooni ekspert Peeter, kes katab mõlemalt küljelt Kalevit oma teadmistega kaitsekomisjonis ning Kadri kellel väga selge visioon kultuuri ja erasektori koostööst. Nagu näha, on ta ainukesena suuteline panema riigikogu sama laulu laulma. Kadri on nii kultuurikomisjoni kui ka Euroopa Liidu Asjade Komisjoni liige. Meil on muidugi Marek, tugev strateeg nii meediaküsimustes kui ka keerulistel läbirääkimistel ja ettevõtjana õige liige rahanduskomisjonis, mille kaudu liigub riigieelarve iga sent. Meil on Zuzu, kelle süda tuksub keskkonnaga samas rütmis maaelukomisjonis toimetades. Zuzu nügib meid kõiki veelgi lopsakama roheluse suunas ja see on väga hea! Meil on ka Tarmo, kes viib kainet mõistust majanduskomisjoni läbi ettevõtja silmade ning kaks head ja tugevat liitlast Tanel ja Juku-Kalle. Taneli sportlik jonnakus asju ära teha avaldub kultuurikomisjonis ja Juku-Kalle südameasjadeks on esindamata rahvaste probleemid väliskomisjoni liikmena. Pealegi saab tema Facebooki postituste kaudu teada, milline see elu Riigikogus päriselt välja näeb. Seega kõik need 14 inimest ajavad iga päev Riigikogus Eesti 200 asja. Aga see on töö, mis on eemal kaameratest. Hea meel on näha erakonnaliikmete kaasamisi erinevate eelnõude väljatöötamisel. Olen ise koos meie hea

liikme Joeliga toimetanud automaksu kallal juba lugematu arv tunde ja ilma tema ekspertteadmisteta oleks meil läinud väga keeruliseks. Näiteid on teisigi.
Mida toob lähitulevik?

Nagu te ilmselt kursis olete, siis murrab Riigikogu praegu vastasseisu järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmisele. Järgmisel nädalal saame teada, kui teravaks on EKRE suuteline enda odaotsa ihuma. Küllap pannakse välja kõik, mis välja on võimalik panna, et eelarve teist lugemist takistada. Opositsiooni ja avalikkuse tähelepanu on just sellel küsimusel, kuid tähelepanuta jäetakse see, et Riigikogu juhatuse postkastis seisab lisaks EKRE pöörasele eelnõudekuhjale ka üpris palju eelnõusid, mille on algatanud vabariigi valitsus ja mis peavad samuti seadusena jõudma Riigikogu aruteludele. Vähesed saavad täna aru, kui otseselt obstruktsioon Eesti inimeste elu varsti reaalselt takistama hakkab.

Koostööst koalitsioonierakondadega

Kuuludes ka ise koalitsiooninõukokku võin öelda, et õhkkond on seal igati töine, kuid selge on see, riigi rahanduse äärmiselt halb seis siirdab omad mõjud aeg-ajalt ka sinna ruumi. Kõige olulisem on aga see, et suhted inimeste vahel on head ja koostöötahe pole kuhugi kadunud. Usun, et kui see nii jääb, siis suudame ka kõige keerulisemates küsimustes kokkuleppeid teha.

Kriitikast

Ma olen nõus nende inimestega, kes ütlevad, et Eesti 200 pole olnud piisavalt nähtav. Konkurendid nimetavad meid isegi Reformierakonna väikevennaks, kes püüab suurele veljele kogu aeg meeldida. Sõbrad, ma tuletaksin alustuseks meelde, et meil on sõlmitud koalitsioonilepe. Seal on kirjas kolme erakonna poolt sõnastatud sihid ja selged punktid, mida me koos täidame ja mille üle peeti tulised vaidlused ära juba märtsis. Seal on mitmed Eesti 200 suured teemad millega meie ministrid palehigis tegelevad. Silmapaistmine ja jala maha panemine tähendab tihti aga seda, et üks lepingupartneritest pole mingil põhjusel enam nõus sellega, mis koalitsioonileppesse kirja sai. Jah, see võib olla teinekord ka põhjendatud, sest aeg muutub, selguvad uued asjaolud, midagi tuleb koos üle vaadata ja saavutada uus kokkulepe. Siis tekivad ka silmapaistmised nii, nagu Kristina võitleb täna koalitsioonileppes kokkulepitud haridustöötajate

palgatõusu eest. Kindlasti on silmapaistmine mingil määral ka poliittehnoloogiline vigur mida kogenud erakonnad meist ehk paremini kasutada oskavad. Meie esimene eelistus on lahendada erimeelsused ära laua taga.

Aga ma olen nõus ka sellega, et Eesti 200 peab koalitsioonilepingust välja jäänud poliitikate ja ideedega tööd edasi tegema juba täna mitte vahetult enne valimisi. Meie suurepärases programmis on hulganisti häid mõtteid mida saaksime juba täna pika plaani kontekstis kommunikeerida ilma, et me ohustaksime koalitsioonilepet ja koostööd valitsuses. Kolme ja poole aasta pärast ulatatakse meile hinneteleht ja järgmisele kursusele pääseme ainult siis, kui Eesti 200 on suutnud valijale paremini selgeks teha mille eest me seisame. Uskuge mind, protestihääli me järgmine kord ei saa! Oleme täna ehk liiga tehnokraatlikud, teeme väga keerulisi ja samas ülimalt vajalikke reforme, kuid valijad vajavad ka midagi käegakatsutavamat, midagi arusaadavamat kui nt personaalne riik või 0-eelarve. Mõelgem sellele!

Ja lõpetuseks

Ma tahaksin tänada kõiki erakonna liikmeid kaasaelamise eest. Teie nõuanded ja kriitika on olulised saamaks aru kas me liigume õigel teel. Meil on vaja tegelikult palju rohkem omavahelist otsesuhtlust, et hoida üksteist lähedal ja informeerituna. Konstruktiivne kriitika koos alternatiivsete lahenduste väljapakkumisega on alati edasiviiv jõud. Isiklikud rünnakud ja pettumuste väljendused meedia kaudu ei tee meist tugevamat erakonda. See hoopis haavab ja lõhub. Poliitika on sada protsenti meeskonnasport täis kompromisse ja kokkuleppeid, võite ja kaotusi, pettumusi ja õnnestumisi nii erakonnana kui ka indiviidina. Hoiame kokku ja ärme unusta tänast suurt sihti teha Eesti riik korda, ikka eestimeelselt, uuendusmeelselt ja liberaalselt.

Aitäh, ootan Teie küsimusi.

Parlamendifraktsiooni esimehe Toomas Uibo kõne erakonna üldkogul

Margus Tsahkna esimehe kõne

Liitu uudiskirjaga