Valitsus ei saa tegeleda üksnes riigieelarve tasakaaluga, investeeringuteks on Eesti 200 nõus laenu võtma, pinged koalitsioonierakondade vahel on olemas – seda kõike rääkis Eesti 200 esimees ja välisminister Margus Tsahkna usutluses ERR-ile.
Kas välisministri töö kõrvalt on siis võimalik ka erakonda juhtida?
Väga hästi on võimalik juhtida erakonda. Erakond on väga hästi juhitud.
Kas sisepoliitilised teemad teie jaoks kaugeks ei ole jäänud?
Ma olen olnud erakonna valitsusdelegatsiooni juht alates selle erakonna valitsusse sisenemisest juba kevadel, ehk minu vastutada on ka kõik see, mis valitsus teeb ja oleme ausad – väga palju sellest on ka Eesti sisepoliitiline, eelkõige, mis puudutab majanduspoliitikat, aga ka kõiki teisi teemasid.
Mida te olete erakonna juhina teinud selleks, et Eesti 200 kuue protsendi peale naelutatud reiting tulevikus tõusma hakkaks?
Kui mind valiti erakonna esimeheks, siis ma ütlesin, et me teeme Eesti riigi majanduse, rahanduse, väärtused korda. Me pühendume täna sellele, et Eesti riigi elu paremaks muuta.
Nii et mind ei ole kunagi pannud tegutsema reiting. Ja kolm pool aastat on valimisteni on aega. Nii et me näeme siin nii mõndagi. Ma olen kindel, et Eesti 200 reiting ka kosub. Täna tuleb panna oma tähelepanu sellele, mida valitsus teeb ja millist poliitikat me ellu viime.
Mida teevad sotsiaaldemokraadid teistmoodi, kui Eesti 200, et nende reiting ei ole auku kukkunud ja isegi tõuseb natukene? Samal ajal kui teie toetuse seis on väga niru.
Meie reiting on ka tõusnud pisut, kui me nüüd hakkame vaatama pügalaid. Aga täna ei ole see koht, kus vaadata reitinguid, kui keegi tahab poliitikaga tegeleda.
Eesti 200 sai loodud seetõttu, et me lubasime muutust, me lubasime poliitikate elluviimist. Abieluvõrdsus jõustub 1. jaanuaril täies rauas. Samamoodi suured majandusreformid.
Kas rahvas ei hinda neid asju?
Rahvas annab oma hinnangu järgmistel valimistel kolme ja poole aasta pärast.
Teie endise koduerakonna Isamaa toetus tõuseb samal ajal taevastesse kõrgustesse.
Aga mis nad selle reitinguga täna teevad?
Üritavad seda säilitada, pöörata heaks valimistulemuseks järgmistel valimistel, ka näiteks eurovalimistel.
Elu näitab.
Kas teist saab Euroopa Parlamendi valimistel Eesti 200 nimekirja esinumber?
Me ei ole pannud paika, kes on esinumber. Meil on päriselt palju inimesi, kes on nõus kandideerima väga tõsiselt, aga meil tuleb ka uusi tegijaid. Nii et ma arvan, et järgmise aasta esimeses pooles neist ka kuulete.
Mitu mandaati loodab Eesti 200 eurovalimistelt saada?
Ma arvan, et meile on võimekohane saavutada üks mandaat, aga me ei võta seda kuidagi dramaatiliselt. Ma tean, et väga paljudes vanades erakondades on see elu ja surma küsimus, et mitte kaotada olemasolevaid mandaate, kuna see tähendab ka nii-öelda kellegi koha kaotamist.
Aga ma arvan, et Eesti 200 reaalne võimalus, kui me oma kampaania hästi teeme ja meil on tugevad inimesed, on üks koht.
Kas sotsid on valitsuskoalitsioonis olnud oma valimislubadustega oma valijate nimel kuidagi jõulisemad kui Eesti 200? Ma pean siin silmas näitaks Lauri Läänemetsa seisukohta õpetajate palgavaidluses ja tema nõudmisi päästjate ja politseinike palgatõusuks.
Jaa, aga mis on tulemus? Kristina Kallas (Eesti 200) on välja toonud ainukese palgatõusu järgmisel aastal avalikus sektoris. See on õpetajate palgatõus.
Tulemus on ka õpetajate streik.
Jaa, aga oleme ausad – tuua ära selles olukorras 5,7 protsenti palgatõusu – müts maha Kristina Kallase ees. Ilma naljata.
Õpetajatel on õigus streikida ja seda polnud kindlasti niipalju, kui nemad lootsid, aga see on ainuke sektor, nii et Eesti 200 siin on oma jala pannud väga tugevasti maha.
Mida peaks valitsus tegema, et praegust majandusolukorda parandada?
Mulle väga meeldib see see, et üleeile (teisipäeval – toim) rahandusminister teatas, et riigi eelarvestrateegia on avatud. [Majandus- ja kommunikatsiooniminister] Tiit Riisalo on saanud selle ülesande ja valmistab ette koos Eesti 200-ga majanduskeskkonna elavdamise kava, kus on konkreetsed, reaalsed tegevused erinevates valdkondades, hariduspoliitika küsimus. See kõik on siin laual.
Ega siin mingit kiiret lahendust ei ole. Suuresti majanduslangus on ka teistes riikides, meie ekspordipartneritel.
Aga mida peab tegema? Me ei tohi nüüd öelda, et mitte midagi ei saa teha ja ootame kuni elu paremaks läheb. Elu ei lähe paremaks, sellepärast et meie majandus on oma tsüklilisuses jõudnud sinna, kus me ei ole enam konvergentsimajandus, ma ei ole enam odava tööjõu majandus. Me peamegi investeerima oma majandusse, me peame olema tootlikumad, meie tööjõud peab olema paremini kvalifitseeritud. Need on suured reformid, mida Eesti 200 on tulnud tegema.
Meie majanduse elavdamise plaan on ettevalmistamisel, nii et me saame sellest rääkida valitsuses ja avalikult uuel aastal.
Viimast valitsuse pressikonverentsi oli kohati päris valus vaadata, eriti just läbi rahandusministri silmade. Andsite korralikult kriitikat talle koos sotside juhi Lauri Läänemetsaga. Kas valitsuse peres on nüüd tüli majas?
Ma ei näe, et meil tüli on majas. Me vähemalt räägime. Kõige tähtsam on rääkida omavahel.
Mulle ei meeldi kuulata erinevaid poliitilisi otsustusi meedia vahendusel, vaid me peame asju arutama. Aga nüüd on arutelu avatud, nii riigi eelarvestrateegia suhtes kui ka majanduspoliitika suhtes.
Rahandusministri arvates vist siiski mitte. Ta rõhutas, et riigi eelarvestrateegia ei ole avatud.
See ongi see koht, et kui öeldakse väga suure eelarvemõjuga meetme kohta A, siis tuleb öelda ka B ja C.
Ei ole võimalik lihtsalt öelda A, mis oleks nii-öelda populaarne. Ma tahan teada, mis on lahendused ja Eesti 200 on valmis neid lahendusi pakkuma ja ka arutama.
Viimasel ajal on hakanud tulema Reformierakonna poliitikute suust järjest rohkem juttu sellest, et valijad ja inimesed ei suuda järjekordseid maksutõuse enam vastu võtta. See on selge retoorika muutus. Varem oli rõhk sellel, et valitsusel, Eesti riigil, meil kõigil, lihtsalt ei ole valikut, me peame need olulised, aga valusad maksuotsused ära tegema. Nüüd suunatakse fookus rohkem kärpekohtade leidmise peale. Kust teie hinnangul see retoorika muutus tuli?
Kui mina nii palju reitinguid ei vaata, siis kindlasti paljud poliitikud vaatavad reitinguid. Ja teistpidi – oleme nüüd ausad – meie majandusprognoos on läinud halvemaks. Ka Eesti Pank ütles paar päeva tagasi, et see ei lähe niipea ka paremaks.
Sellest tulebki aru saada nõndamoodi, et kui sa lähed ülemaksustama mingit konkreetset sektorit või erasektorit üldiselt või keda iganes, siis sealt ei tule enam neid makse, vaid vastupidi, areng ju on pärsitud, areng peatub. See ongi see, mida Eesti 200 on juba mitu kuud öelnud, et me peame kogu pildina vaatama seda arengut, mitte ainult maksupoliitikat eraldi.
Eesmärk ei ole mitte ainult tegeleda riigieelarve tasakaaluga, vaid sellega, et meie majandus elavneks, et meie inimesed saaksid oma potentsiaali avada, meie ettevõtjad saaksid uue tasemega hakata tööle. See on see asi. Ja ma arvan, et see on jõudnud nüüd kohale.
Kui on öeldud erinevate teemade kohta, et “ei, riigieelarvestrateegia on suletud ja avame selle järgmise aasta augustis”, siis meil ei ole selleks aega. Õnneks rahandusminister selle teema avas, nii et me saame nüüd minna sisusse päris otseses mõttes.
Ta on ise asunud oma sõnu kõvasti pehmendama, taganema nendest sõnadest. Ta rõhutab, et eesmärk ei ole riigi eelarvestrateegiat avada, vaid pelgalt mõelda alternatiividele. Miks ta nii-öelda oma tekitatud tulekahju kustutama on asunud?
Seda tuleb tema käest küsida. Võib-olla ta ei mõelnud täpselt läbi, et kui avada üks suur teema, siis on kõik avatud. See on poliitiliselt alati niimoodi ja see peabki niimoodi olema. Ei ole võimalik ühte fragmenti kogu majanduspoliitikast
lihtsalt välja võtta ja öelda, et me seda ei tee. Siis tuleb leida lahendus, aga mitte millegi arvelt, vaid see lahendus peab olema tervik.
Küsimus on mis on meie eesmärk. Kui me tahame tugevamini riigina sellest majanduskriisist läbi tulla, siis me peame radikaalsemaid meetmeid rakendama.
Kui räägitakse laenu võtmisest, siis laenu võtta lihtsalt selle jaoks, et mitte midagi teha ja jooksvaid kulusid katta, mis järjest tõusevad, siis see ei ole lahendus.
See on tegelikult valetamine Eesti inimestele.
Elu läheb tulevikus halvemaks. Kui võtta laenu investeeringuteks, et muuta midagi tootlikumaks, paremaks, investeerida inimestesse, tööstusesse – vot see on see koht minu jaoks, mille jaoks mina olen nõus laenu võtma. Kõik need arutelud peavad olema nüüd järgmise aasta alguses ka valitsuses.
Kas lisaks riigi eelarvestrateegiale on teie vaates nüüd võib-olla avatud ka koalitsioonilepe?
Mul on kogemus 2008. aasta majanduskriisist, kus me olime sõlminud koalitsioonileppe aasta varem, ehk 2007. aastal. See majanduskriis tuli meile jõhkralt peale. Mis tegelikult juhtus, oli see, et valitsus suutis adekvaatselt reageerida. Me panime endale konkreetsed eesmärgid ja me muutsime nii
riigi eelarvestrateegiat väga tihti, tegelikult koalitsioonilepingut me ei hakanud isegi muutuma. Me tegime neid otsuseid, mis olid vajalikud Eesti riigi jaoks sellel ajal.
Samamoodi me peame mitte olema kinni lihtsalt koalitsioonilepingus, vaid ajad on muutunud palju halvemaks. Meie kui valitsuse ülesanne ja vastutus on vaadata sellele olukorrale jõhkralt silma ja teha neid otsuseid, mis on tervikpildina arusaadavad inimestele, aga viivad meid ka läbi siit tugevamini.
On siis koalitsioonilepe avatud?
Ta ei ole ju avatud. Aga me räägime sellest, millised võiksid olla meetmed,
kuidas Eesti riik tugevamini läbi tuua ja kindlasti see arutelu valitsuses tuleb.
Kas te tunnete, et selle tülitsemise ja riigi eelarvestrateegia arutelude tulemusena on Eesti 200 positsioon valitsuskoalitsioonis tugevamaks muutunud?
Esiteks, ma ei näe tülitsemist. Ma olen olnud päris paljudes valitsustes ja näinud valitsuskriise päriselt, siis praegu me oleme olukorras, kus debatt alles algab. Ma loodan, et see debatt on konstruktiivne ja tulemuslik.
Pinged on igal juhul õhus. Mitte ainult koalitsioonierakondade vahel, vaid kui vaadata laiemalt, alates kevadest, siis riigikogu näitab oma tegevusega, et see poliitiline pinge ja mitte ainult Eestis, on tegelikult hoopis teistsugune kui tavaliselt.
Ma loodan, et selle pinge taga leitakse ikkagi võimalust kokkuleppeks, mis on Eesti riigile, Eesti inimestele, Eesti ettevõtjatele hea. Ma väga, väga loodan, et ei tehta niimoodi, et kuidagi lükatakse probleem vaiba alla ja ärme sellest räägime,
kuna meil on varsti mingid valimised tulemas. See ei ole kindlasti Eesti 200 eesmärk selles valitsuses. Nii et meie positsioon on väga selge, väga tugev.
Aga ega Reformierakond üksi oma 38 häälega ei saa midagi teha, ja ka Eesti 200 oma 14 kohaga. Me peame koos otsustama.
Kui ma vaatasin Mart Võrklaeva pilku teie suunas sellel pressikonverentsil, siis piltlikult öeldes, kui pilk saaks tappa… Samal ajal nii teie kui ka Lauri Läänemets kritiseerisite teda väga teravalt. Kas te suure Reformierakonna väiksemate partneritena siin ikkagi tunnetasite teatavat positsiooni tugevnemist koalitsioonis?
Ma olen olnud paljudes koalitsioonides, koalitsioonis on kõik partnerid võrdsed. Muidu koalitsioonid ei tööta, esiteks.
Teiseks. Kõigil koalitsioonipartneritel on õigus oma arvamus välja öelda. Meie arvamused on argumenteeritud, meie ettepanekud on konstruktiivsed. Kuidas tõmmata majandus käima? Kuidas kriisist tugevamini läbi tulla? Eesti 200 on suuresti ettevõtjate erakond. Me teame, kui palju on väärt iga teenitud euro ja kui palju makse selle pealt peab maksma. See on see värske pilk siin.
Mind ei huvita, mis pilke keegi pressikonverentsil kellelegi saadab. Mina olen poliitikasse tulnud koos Eesti 200-ga sellepärast, et ära teha suured reformid, mida me oleme lubanud, aga ka reageerida sellele raskele majanduslikule olukorrale.
Kuidas te isiklikult hindate Võrklaeva hakkamasaamist rahandusministri tööga?
No riigieelarve on vastu võetud. Ma kunagi ei suuda isiklikult suhtuda ühtegi ministrisse. Me oleme valitsusena edukad siis kui me suudame koos otsustada. Minu tahe on panustada nii erakonnana kui ka meie ministrite poolt nii palju kui võimalik. Minu suhted rahandusminister Mart Võrklaevaga on olnud väga konstruktiivsed. Me oleme saanud kõiki asju arutada, nii et ma arvan,
et me saame hakkama.
See koos otsustamine selle pressikonverentsi põhjal ei tundunud praegu just koos otsustamisena, kui koalitsioonipartnerid kuulevad osadest otsustest valitsuse pressikonverentsil või meedia vahendusel ja vaadates ka teie reaktsioone.
Jah, aga me oleme õppimisvõimelised ka. Isegi kui midagi kuuled meediast, siis me peame ikkagi valitsusena koos otsustama. Nii, et minul ei ole siin kuidagi emotsiooni, ega mingit solvumist, vaid me peame vaatama nendele probleemidele julgelt otsa.
Paradoksaalsel kombel Mart Võrklaev ütles välja ju need laused, mis võimaldavad meil käivitada nüüd selle suurema protsessi, vaadata kõigele reaalselt otsa ja leida lahendused, eelkõige, mis puudutab majanduse arengut.
Kas automaksu ainukeseks takistuseks on siis praegu Eesti 200?
Automaks ei ole valitsuses kokkulepet leidnud ja seda mitte Eesti 200 tõttu, vaid et meil on konkreetsed ettepanekud, mis puudutavad puuetega inimeste auto maksustamise erisust, mis puudutab lasterikaste perede erisuse sisseviimist ja mis puudutab maksu rakendamist puht maksutehniliselt, et maksu korjataks nõndamoodi, et inimestel oleks võimalikult vähe sellega tegemist. Et oleks personaalsem lähenemine. Need ei ole ületamatud teemad, aga see võtab veel aega.
Te olete ikkagi välisminister. Mõned ettevõtjad on avaldanud arvamust, et investeeringute siia meelitamiseks oleks vaja ikkagi täiendavat panust julgeoleku tugevdamisse. Mis te selle kohta ütlete?
Ma olen absoluutselt nõus, et me peame nii palju ja veel rohkem panustama Eesti julgeolekusse, kui me mõtleme nüüd sõjalist julgeolekut. Aga me pole ka kunagi nii palju panustanud, kui praegu.
Pole ka nii palju põhjust olnud.
Seda küll, aga me oleme otsustanud tõsta ju ikkagi väga jõhkralt, kaitsekulutusi. See on terve üks protsent SKP-st, üle 400 miljoni. Seetõttu me oleme tõstnud makse ja inimesed on sellest osast maksutõusust, ma arvan, et aru saanud. Me peame rohkem panustama. Samamoodi rahvusvaheline koostöö, meie pinnal on rohkem sõjatehnikat ja sõdureid kui kunagi varem. Meil on reaalsed kaitseplaanid nüüd alles Vilniuses kokku lepitud, mis on täidetud väga suures osas ka võimetega. Ja ka see sõnum tegelikult, et Soome juba on NATO täisliige ja Rootsi kohe saab NATO täisliikmeks, annab hoopis teise pildi meie regiooni julgeolekule.
Küsimus oli selles, et veelgi rohkem panustada julgeoleku tugevdamisse. Selgelt investeeringuid tuleb julgeolekuolukorra tõttu siia vähem.
Me panustame ja kogu aeg ja veelgi rohkem. Nii palju kui meil vähegi võimalik on. Kui keegi arvab, et kas on võimalik kaitsekulutusi tõsta veel, siis see on juba ühiskondliku debati küsimus. Sest et see tõus on ikka väga jõhker ja järsk, aga ma arvan, et Eesti inimesed on sellest saanud aru.