Päevas võib Ukraina rinnetel hukkuda 1000 sõdurit, igaüks kellegi isa, poeg, abikaasa, vend – aga see ei suuda kõigutada vabade riikide rahvaste rõõmuhetki endale austreid ette tõstes või vaarikalõhnalises vannivahus kümmeldes. Sõjast (esiotsa) kaugemal elavad inimesed ei jaksa nii paljudele kannatustele seal kusagil kaugel kogu aeg mõelda. Seda kõike on paljude inimeste jaoks liiga palju.
Aga lapsed mõtlevad väsimatult kaugele maha jäänud lemmikloomale. Sõjapõgenikena Eestisse tulnud lapsed ei väsi sugugi ootusest kohtuda taas oma parima sõbraga, kassikese või koerakesega, kes koju maha jäi. Lapse igatsus on murdmatult ja täiskasvanu jaoks isegi ebaloogiliselt järjekindel. Täiskasvanu teab, et elus võib minna ka halvasti, et lahingutandriks muutunud majade vahel võib olla juhtunud kõike. Lapse iga väike hingetõmme usub seevastu suurt ja õnnelikku lõppu, oma igatsuse täitumist.
Tallinna vanalinnas tegutsev Ukraina Kultuurikeskuse pere kuulas sõjapõgenikest laste lugusid. Kultuurikeskuse vedajale Anatoli Ljutjukile tuli mõte kunstiteraapiast – oma igatsusest rääkiv laps joonistab Ukrainasse maha jäänud lemmiklooma puuplaadile. Mitte ainult ei joonista, vaid laps kirjutab ka oma läkituse joonistusele, kuidas ta ootab taas temaga kohtumist. Anatoli voolib loomakesest väikse puukuju. Paneb selle Noa laevale, pääsemist ja lapsega koos koju tagasi, lemmikloomaga taaskohtumiseni jõudmist ootama. Nii saab igatsust veidi leevendada ja puukujuke loomakesest on parem kui mitte midagi.
Me riputasime need pildid riigikokku üles ja isegi suured mehemürakad poetasid pisara. Pole võimalik ilma meeleliigutuseta seista kassipildi ees ja vaadata kassile langevaid valgeid ebemeid. „Kas joonistasid siia lumesaju,“ küsis Anatoli Mariupolist põgenenud Martalt. „Ei! See pole lumi, vaid fosfor,“ vastas kolm last korraga. Ukraina lapsed kahjuks teavad, et fosforpomm sisaldab valget fosforit, mis põleb 800-kraadise kuumusega. Seda ei saa veega kustutada ja nahale sattudes tekib luudeni ulatuvaid raskeid põletushaavu.
Ilmselt mõjub loomadele selline tulesadu eriti rängalt – me siin Eestis räägime, et aastavahetuse ilutulestik tuleks ära jätta, sest loomadel võib tekkida stress. Põhimõtteliselt on selliste fosforpommide kasutamine tsiviilelanikkonna vastu sõjakuritegu. Aga kogu see Venemaa agressioonisõda on üks suur sõjakuritegu.
Anatoil rääkis mulle ka sellise loo, et tänaseks 8-aastase Svjatoslavi perel õnnestus Butša veresaunast eest küll ruttu põgeneda, aga nende koer jäi maha, sest oli ketis. Eestisse jõudes rääkisid vanemad lapsele lohutuseks, et on olemas sellised inglid, kes suudavad loomi keerulistes olukordades aidata. Ja kindlasti need inglid aitasid selle koera ketist lahti ja ta pääses. Sest mida sa ikka lapsele sellisel puhul räägid. Ühel perel jäid mesilased maha ja nende eest pole kaks aastat keegi hoolitsenud, ühel lapsel jäid kalad akvaariumisse. Tulge vaadake neid laste joonistatud pilte riigikogus!
Ühel teistega kaasa tulnud lapsel, Sašal Izjumist, ei jäänud koju kedagi ootama. Lapse soov teistega koos oma päriskoduga Ukrainas side luua oli mõistagi suur. Õnneks meenus talle sipelgas. Tema päris oma sipelgas! Muidugi oli ju nii, et iga kord, kui see poisike oma sõrmeotsa sipelgapesa lähedal mulda vajutas, tuli just see üks ja õige, tema sõbrast sipelgas kribinal-krabinal kohale ja hakkas mööda näppu üles ronima. Küll on hea, kui sõber on kodus ootamas! See lemmikuna maha jäänud sipelgas tikub näituselt hinge neilegi, kes on muudest sõjaõudustest juba väsimas. Sipelgas tuletab suurtele meelde, et väsida ei tohi, sest laps ootab nii väga oma koju tagasi, vabasse Ukrainasse jõudmist. Oma sõbra juurde, kes teda seal ootab niisamuti nagu ta ootab sõja lõppu.
Vaba maailma sõjaväsimus on see, mida seevastu Venemaa ootab samamoodi nagu valget päeva. Tuhkagi!