Kui keegi eestikeelsele haridusele ülemineku reformist üldse meeletut kasu lõikab, siis on see just ju venekeelne elanikkond.
Tallinna Linnavolikogu erakorraline istung 12. septembril 2023. Vastvalitud Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart vastab volikogu opositsioonisaadikute küsimustele, mis seavad kahtluse alla linnapea tegevuse ja kohati ka riiklikult ettenähtu elluviimise. Viimane puudutab üleminekut eestikeelsele haridusele.
Linnapea enda riigikeel on tegelikult väga ilus, ta kasutab tihtipeale selliseidki sõnu, mis ei leia kohta keskpärasema kõnelaadiga eestlase suus.
Puldis vastuseid andes väidab ta veenvalt (nagu alati), et linn on omalt poolt juba tänaseks kasutanud väga suuri rahalisi ressursse ja teinud väga palju tööd selles suunas, et venekeelse õppekeelega koolid saaksid seaduses ettenähtud ajaks minna üle eestikeelsele õppele.
Järgmisel päeval teeb hariduskomisjonis samal teemal ettekande abilinnapea Andrei Kante. Ettekande sisuks on „võimatu olukord“, „riik pole meile mitte mingeid juhiseid andnud“, „me oleme selles teemas täiesti üksi“, ja loomulikult „ei ole riik andnud ka raha“. Küll aga puudus vastus sellele, et mis see „palju ressurssi ja palju tööd“ on siis olnud, millele hr Kõlvart nii veenvalt tähelepanu juhib. Vastus puudub tänini.
21 kooli puudutav teema ei puuduta linnavalitsust piisavalt, et sellele ridagi eelarvestrateegias pühendada.
Tühjad sõnad hüppasid Tallinna eelarvestrateegia ja arengustrateegia dokumentidelt otse lauale, kõigi silme alla.
Tundub, et Tallinna eelarvestrateegia 2024–2027 dokumendi koostamise ajal oli hr Kantel puhkus ja hr Kõlvart unustas ära, et meil see „eestikeelsele haridusele ülemineku jama kaelas on“. Sest eelarvestrateegias ei ole sellel teemal mitte sõnakestki.
Tõepoolest – mitte, et oleks räägitud ebapiisavalt, vaid mitte sõnakestki. Tallinna Haridusameti andmetel kuulub Tallinnale 21 venekeelse õppekeelega kooli ja 38 eestikeelset kooli. See tähendab, et 21 kooli puudutav teema ei puuduta linnavalitsust piisavalt, et sellele ridagi eelarvestrateegias pühendada. Ometi on munitsipaalkoolide omanik ja koolipidaja just kohalik omavalitsus, mitte riik.
Eestikeelsele õppele üleminek on olnud nii riigi kui kohalike omavalitsuste kuklateadmises juba ammu, kuigi seadus võeti vastu alles 2022. aasta lõpus. Olenemata sellest, et munitsipaalkoolide pidaja on kohalik omavalitsus, ei ole riik neid vastupidiselt teatud ringkondades levivale populaarsele mõttele üksi jätnud.
Haridusministeerium on omalt poolt ette valmistanud tegevuskavade näidised, nende koostamise ajal on KOVidega pidevalt suheldud. Regulaarselt. Haridusministeeriumi kehtiv tegevuskava on detailne, pädevate mõõdikutega ja sisaldab nii numbrilisi rahastusvajadusi kui ka nende kattekohti. Tallinnast on tulnud vaid jutt ja kuhjas põhjendusi, miks üht või teist ei saa, ja kui saab, ehk on tehtud, siis ette näidata ikkagi midagi pole.
Kentsakas eesmärk ilutseb ka arengustrateegia „Tallinn 2035“ rakenduskava 2024–2027 dokumendis: „Eesti keeles õppimise võimaluste arendamine“. Loeks nagu Eesti Maja eesmärke eestluse säilitamise tegevuskavas näiteks Uus-Meremaal.
Samas on heaks eesmärgiks võetud „Hariduse rahvusvahelistumine“. Ja seda mitte kõrghariduse suunal, vaid ikka põhi-ja gümnaasiumihariduses. Jah, eesmärk per se ei ole halb, aga kas täna on tõesti vajadus tegeleda hariduse rahvusvahelistumisega, kui oleme olukorras, kus me ei suuda seda isegi veel riigikeelestada?
Soovitakse jätkata olukorda, kus vene keelt emakeelena rääkivale ühiskonnaosale tagatakse pisku sissetulek nurgapealse toidupoe kassas
Ei saa välja toomata jätta ka võrdlust, et Tallinna linna eelarvestrateegias on haridusele ette nähtud 39,6% eelarvemahust ja näiteks Tartus on selleks 50%. Ega see muidu nii väga ei pahandakski, kui ei oleks teada fakti, et Tallinnas puudutab haridusreform 21 kooli ja Tartus suisa kahte. Rääkimata lasteaedadest, kust tegelikult kogu haridusjada alguse saab.
Kui kuskilt üldse, siis just eelarve- ja arengustrateegiast peaks paistma hr Kõlvarti ja hr Kante ponnistus aidata muukeelsel elanikkonnal saavutada veidi lihtsamini endale sarnane väga hea eesti keele oskus, mis sillutaks neile kergemini teed suurema palga ja paremate töökohtade juurde ning annaks nende valijatele vene keelt mitteoskavate eestlaste ees päris hea konkurentsieelise pea igal pool tööturul.
Kuid selle asemel soovitakse jätkata olukorda, kus vene keelt emakeelena rääkivale ühiskonnaosale tagatakse pisku sissetulek nurgapealse toidupoe kassas, sest suurema osaga elanikkonnast nad ajale jalgu jäänud haridussüsteemi hammasrataste vahele kukkununa suhelda ei oska.
Mind paneb imestama, kuidas küll saab olla nii, et kui Sulle on kakskeelsuse eelduse õnn suisa sülle kukkunud, siis Sa eelistad demagoogiat, et seda on raske korraldada või keeruline ellu viia või tegelikult on see inimõiguste vastane. Miks ei nõua selle õnne rakendamist just venekeelne elanikkond? Kui keegi sellest reformist üldse meeletut kasu lõikab, siis on see just ju nemad …