Rootsi ametlik liitumine NATO-ga ja riigilipu heiskamine alliansi peakorteri ees, NATO lipu ja veel 31 liikmesriigi riigilippude kõrval, toimus lõpuks 11. märtsil. Kõik teadsid, et see päev tuleb, paratamatult, kuid liitumise protsess võttis kahetsusväärselt kauem aega, kui oleks pidanud. Soomest sai NATO 31. liige juba mullu, 4. aprillil. Oleks olnud mõistlik, kui samal ajal liitumistaotlused esitanud riigid saanuksid NATO täisliikmeks koos.
Soome ja Rootsi valmidus alliansiga liitumiseks oli ja on praktiliselt samaväärne. Lõpuks tuli välja nii, et Venemaa naaber Soome, kes pikendas NATO-Vene piiri pisut üle kahe korra, sai saatuse – õigemini president Recep Tayyip Erdoğani ja peaminister Viktor Orbáni – tahtel palju kiiremini ja valutumalt NATO-sse kui Venemaast eemal, Läänemere läänekaldal asuv Rootsi.
Kõige selle juures polegi palju loogikat, pigem sisepoliitilist agendat. Türgil olid vähemalt konkreetsemalt formuleeritud nõudmised Rootsile, millel polnud küll pistmist Rootsi valmisolekuga NATO-ga liituda ja kollektiivkaitsesse panustada, kuid Ungaril polnud sedagi. Orbáni „võit“ oli veebruari lõpupoolel sõlmitud kokkulepe nelja Gripen hävituslennuki ostmiseks. Nagu Rootsi ei oleks olnud valmis neid Ungarile müüma ilma pikka pinnimise ja poliitilise show’ta.
Läänemere piirkonna julgeolekupilt muutub kardinaalselt
Rootsi ametlik liitumine NATO-ga ei ole pelgalt formaalsus, kuigi Eesti ülemere läänenaaber tegi juba varem alliansiga koostööd nii palju kui mittetäisliikmel võimalik. Sellel sündmusel on üliolulised poliitilised, julgeolekualased ja sõjalised järelmid, mis on kõik Eesti kasuks ja rahurikkuja ehk agressorriigi Venemaa kahjuks.
Esiteks, Põhjala-Balti piirkonna julgeolekupoliitiline seisund on nüüd täiuslik. Kindlasti on vaja veel samme astuda heidutuse ja kaitse tugevdamiseks, kuid pole enam niinimetatud halle laike. Kogu piirkond on NATO vastutusala ja kollektiivkaitse all. Meie regioonis ei ole enam riike, keda Venemaa võiks ähvardada ja rünnata, nagu Ukrainat, teades, et nad ei ole kaetud alliansi Washingtoni lepinguga. Täpsemalt selle artikkel 5-ga, mis võimaldab ühiselt agressioonile vastata.
Selles mõttes erineb Läänemeri nüüd väga olulisel määral Mustast Merest, kus Venemaa püüab meeleheitlikult ennast kehtestada. Krimmi vabastamine Ukraina poolt oleks venelastele katastroofiline kaotus. Venelastel on Mustal merel kaks laevastikku, millest üks asub mere põhjas, kuid nad ei ole seal veel löödud. Loodame, et Ukrainal õnnestub agressori sõjalaevade uputamise protsessi jätkata.
Rootsi muudab kogu pildi Läänemerel NATO jaoks palju paremaks. Venemaa Balti laevastiku alused on kahes kotis, Kaliningradi oblastis ja Soome lahe idasopis, millest nad konflikti korral saavad vaevalt välja liikuda ilma raketiraheta. Kui neil õnnestubki Läänemerele pääseda, siis nad on suisa ümbritsetud, igas ilmakaares, NATO kallastega, kust antakse tuld. Vaevalt, et see arutlus on Venemaale võõras, sest see ei nõua erilisi militaarseid, vaid pigem geograafilisi teadmisi.
Läänemere kohal laiuva õhuruumiga on Venemaal samuti täbar olukord. See on rahuajal, kui Venemaa ja NATO vahel ei ole sõjalist konflikti, Kaliningradi oblasti elutee. Venemaa ehitas võimalikult võimsaid õhu- ja raketikaitse „mulle“ Kaliningradi ja Leningradi oblastites, et katta Balti riike pea tervikuna ning suure osa Poolast ja Soomest, mida ka ajakirjandus on aeg ajalt illustreerinud. Kuid need „mullid“ on preagu nähtavasti nõrgemad tänu vajadusele paisata sealt vahendeid Ukraina ümber ja mujale Venemaa sügavuses. Ust-Luga sadama ründamine on hea näide.
Nii või teisiti, konflikti olukorras on NATO liitlaste ülesanne Venemaa „mullide“ neutraliseerimine, kontrolli tagamiseks Läänemerel laiuva õhuruumi üle. See on sõjalises mõttes no brainer. Rootsi mängib ka selles osas üliolulist rolli, laiudes Läänemere kogu läänekaldal ning omades Gotlandi (Ojamaa) saare näol kontrollposti Läänemerel keskel.
Eesti strateegiline tagala ja elutee
Rootsi olulisus NATO-le ja eriti Läänemere idakalda „poolsaarel“ asuvatele liitlastele, Balti riikidele, on tohutu suur. Vaatame Eestist itta. Meie vasakul tiival on Soome, kellega koos me peame ohjama agressorit Soome lahes, muidugi ka õhuruumis ja maismaal. Paremal tiival on Läti ja (kaugemal) Leedu. Kolmekesi oleme tugevdatud liitlaste kohalolekuga, mis vajadusel suureneb tublisti. Kuid Eesti seljatagune on Läänemeri ja Rootsi, mis minimeerib meie senist sõltuvust niinimetatud Suwalki koridorist (Leedu ja Poola kitsukesest piirist Kaliningradi oblasti ja Valgevene vahel). Eestil on tekkinud tagala sügavust, mida meil seni täie kindlusega polnud.
Rootsi ei panusta NATO-sse ainult oma territooriumi (sealhulgas õhuruumi ja territoriaalvete) ning relvajõududega, mis on väga olulised, vaid ka lennuväljade, sadamate, ühendusteede ning vajadusel teiste transpordi- ja erivahenditega. Kogu logistika muutub palju lihtsamaks ja tõhusamaks. Nii palju, kui see on üldse võimalik.
Lõpetuseks, tere tulemast NATO-sse, Rootsi! See on ajalooline sündmus, mis tuleb kasuks Rootsile, Eestile ning kogu Euroopale ja NATO-le. Kõikidele riikidele, kes soovivad kaitsta rahu ja vajadusel ennast, koostöös teiste liitlastega. Keegi meist, NATO liitlastest, ei himusta Venemaa territooriumit ega kavatse Venemaad rünnata, kuid me oleme agressiooni korral koos valmis Venemaale otsustavalt vastu astuma. Putini Venemaal oleks tark NATO-t mitte proovile panna. Nii palju tarkust neil polnud, käivitades täiemahulist ja barbaarset vallutussõda Ukraina vastu. Ehk on sellest targemaks saadud.