Uuendatud koalitsioonileppes, mille Eesti 200, Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik erakond juulikuus sõlmisid, on kaitsetööstusele pühendatud terve seitsmepunktiline osa. See sisaldab olulisi põhimõtteid, nagu näiteks kiirendatud korras ja suuremas mahus riigipoolsete kaitseinvesteeringute tegemine ja püsilepingute sõlmimine, mis peaksid tagama, et kaitsetööstuse panus Eesti majandusse kasvab märgatavalt.
Siht, mille me endale seadsime, on kaitsetööstuse käibemahu kasv ühe miljardi euroni aastaks 2030. Ühtlasi, mis veelgi olulisem, peab kohalikust kaitsetööstusest saama osa Eesti laiapindsest riigikaitsevõimest. Varasemad ja eriti hiljutised tööalased kontaktid Eesti kaitsetööstuse ettevõtetega uuendatud koalitsioonilepe valguses, mida selle sektori ettevõtjad üldiselt (ja õigusega) kiidavad, on välja toonud mitmeid olulisi ootusi, kitsaskohti ja probleeme, mida on vaja jätkuvalt lahendada.
Järgnevad punktid, millele ma tähelepanu juhin, ei ole kivid kellegi kapsaaeda, vaid konkreetsed küsimused, millega me peame hakkama tegelema võimalikult kiiresti ja nähtavasti seda ka teeme heas koostöövaimus, mida olen sel teemal kogenud kaitsetööstuses, kaitseministeeriumis ja selle haldusalas ning oma kolleegide seas.
Töörühm
Esiteks on arusaadav, et on väga palju kriitilisi, kui mitte põletavaid probleeme, millega me peame tegelema esmases järjekorras, nende seas eeskätt riigi rahanduse korda tegemine ja majandusmeetmete rakendamine majanduskasvu stimuleerimiseks, kuid kaitsetööstus seisab samuti prioriteetide nimekirjas.
Koalitsioonilepe kaitsetööstuse osa viimane punkt räägib kaitsevõime arendamise töörühma loomisest. See ei ole mõistagi mingi järjekordne mõttetu bürokraatlik kehand, vaid kõiki osapooli kaasav tegus rühm, mis viib ellu koalitsioonileppes sisalduvaid eesmärke. Selle juht peab olema minister ning töörühma peavad kuuluma täitevvõimu ja kaitsetööstuse ning seadusandliku võimu esindajad. Ilma selge ja suunatud juhtimiseta ei hakka suurt midagi toimuma (või toimub hektiliselt ja võib-olla isegi õigesti), mistõttu töögrupi asutamine ja tööle hakkamine on hobuse seadmine vankri ette.
Riigikaitsevõime
Teiseks on eesmärk kohaliku kaitsetööstuse – ja mitte ainult kaitsetööstuse – muutumine Eesti laia riigikaitsevõime ehk vajalike sõjaliste ja tsiviilvõimete loomise osaliseks.
See on väga loogiline, üllas ja igati kasulik eesmärk, kuid senine pikaajaline praktika, eriti sõjalise kaitse hangetes näitab, et see ei ole tänapäeva vajaduste ega koalitsioonileppega kooskõlas.
Eesti kaitsetööstuse ettevõtteid kaasatakse praktiliselt ainult lõppfaasis ehk riigihanke väljakuulutamise järgses, mitte võimete ja hangete planeerimise ajal. Neil pole sisulist võimalust kaasa rääkida, kuidas ja millega nad saaksid panustada Eesti kaitsevõimete loomisse juba planeerimise perioodil. Kohalik kaitsetööstus ei saa muutuda Eesti kaitsevõime osaks, kui oma ettevõtted on kaasatud ainult hankefaasis. Kaitsesektor on tundlik ja eriline igas riigis. Sel on eriline staatus (reeglitest kõrvale kalduvate erandite osas) rahvusvahelises kaubandusorganisatsioonis. Iga riik, millel on kaitsetööstus, püüab seda toetada ja edendada, mida peaksime tegema ka meie Eestis.
Kaitsehanked
Kolmandaks, kaitsetööstus väidab, et kaitsehangetes on pudelikaelad, millest võib ja peab vabanema. Eriti praeguses kriitilises olukorras, milles peab kaitsevõimeid võimalikult kiiresti arendama ja teostama. Tihti on hankelepingud (liiga) lühiajalised, eriti arvestades keeruliste, investeerimismahukate ja pika elukaarega relvasüsteemide, lahingumoona ja muude vahenditega. Veel üks mõttekoht.
Vastuostud
Neljandaks, sõlmides kaitsealaseid hankelepinguid välisriikide firmadega peaksime alati kui vähegi võimalik kasutama vastuostu ehk offseti võimalusi. Ma mäletan, et umbes 20 aastat tagasi oli sellega probleeme, kui Prantsusmaa firmal X või Rootsi firmal Y ei olnud (justkui) võimalik Eestist midagi osta või kuhugi (kaitsetööstusesse) investeerida, et täita vastuostu tingimusi.
Eesti poolel vaadati sisuliselt, et see on keeruline ja mõttetu asi, kuid selgub, et Eesti on väidetavalt ainuke NATO riik, mis vastuoste ei kasuta, isegi suurte kaitsealaste välishangete puhul. Pealegi, nüüd ja tegelikult juba palju aastaid on välisfirmadel vastuostu võimalusi küll ja küll. Seda lihtsalt ei tehtud ja siiani ei tehta, mis on nähtavasti hoiaku, mitte teadmatuse küsimus.
Tuleb möönda, et vastuost tingib kõrgema ostuhinna, olgu see näiteks kümne protsendi piires, aga kasu, mida Eesti majandus vastuostust saab, on väga tõenäoliselt suurem. Vastuostud ei saa olla kahjulikud ega võimatud, arvestades Eesti majanduse ja kaitsetööstuse seisu. Välisriikide kaitsetööstuse firmad on vastuostudeks valmis, kuid Eesti neid ikka veel ei soovi. See peab muutuma.
Ukraina
Viiendaks, Eesti toetab Ukrainat sõjaliste vahendite tarnimisega. Igal aastal 0,25 protsendi ulatuses SKP-st ehk umbes saja miljoni euro ulatuses. Ka see ei ole sugugi väike raha ning koalitsioonileppes on kirjas, et lähtume Eesti ja Ukraina kaitsevajadustest ning suuname võimalikult suure osa Ukrainale mõeldud abi mahust Eesti kaitsetööstuse tellimusteks.
Nüüd ongi küsimus, kas me istume käed rüpes ja ootame, kuni Ukraina meile mingi soovide nimekirja esitab – kuigi me peaksime ka ise teadma, päris hästi, mida nad vajavad – või hakkame koos oma kaitsetööstuse ettevõtetega arutama ja kindlaks tegema, mida kohalik kaitsetööstus saab hakata tegema ja pakkuma ning mida peab välismaalt ostma, et Ukrainale anda.
Muidugi tuleb tegutseda kohe ning võimalikult peatses tulevikus peab juba mainitud töörühm panema paika põhimõtted, millest me lähtume. Nagu ka teistes küsimustes.
Riigi toetused
Kuuendaks on olulised ka küsimused, mis seonduvad Eesti kaitsetööstuse ettevõtetesse riigipoolsete investeeringute ja toetustega, omanike vahetustega ja jätkusuutlikkusega.
Koalitsioonileppes on kirjas, et koostöö Ukrainaga on hea referents Eesti kaitsetööstuse ettevõtetele ekspordivõime suurendamiseks. Samamoodi toimib kasuliku referentsina Eesti riigi toetus kohalikkesse ettevõtetesse, sest see näitab usaldust nende vastu. Isegi siis, kui nad on alles arenemisjärgus ja ei ole veel võimelised oma tooteid müüma või pole saanud seda teha. Seepärast peab Eesti riik, kui ta jagab järgmisel aastal sada miljonit eurot toetustena, arvestama väga täpsete kriteeriumite alusel, kellele ja kui palju toetusi jagatakse.
On pannud kulmu kergitama, kui mõne Eesti kaitsetööstuse firma omanikud on vahetunud nii, et uued omanikud on paraku üsna sõbralikes suhetes Venemaaga. Mis ei ole seadustega ja rahvusvaheliste sanktsioonidega keelatud, on lubatud. Nii on. Oluline on siiski valdkonna tundlikkus ning tuleb silmas pidada, et Eesti riigi toetused, olgu need väikesed või suured, ei läheks nii-öelda võõrastesse kätesse. Seetõttu teeme seadusandluses vajalikke muudatusi.
Ettevõtlust tuleb mõistagi igati toetada ning Eesti-suguse riigi majandus püsib suuresti väikese ja keskmise suurusega ettevõtetel, kuid kaitsetööstuse maailmaturul, mõeldes ekspordile, osutuvad tegijateks suuremad ja jätkusuutlikumad firmad. Riik ei saa mistahes valdkonnas dikteerida erasektorile, kas see peab konsolideerima ennast või mitte, kuid Eestil on siiski vaja kaitsetööstuse konsolideerumist mingite lipulaevade ümber.
Kas ja kuidas see toimub, on iseasi ja sõltub ettevõtete omanike huvidest ja hoiakutest, kuid praegu on Eestis umbes 150 ettevõtet, mis tegutsevad kaitsetööstuse valdkonnas. Suur osa neist on väikesed ja pikemas perspektiivis potentsiaalselt jätkusuutmatud. Kui me kasvatame Eesti kaitsetööstuse käibemahtu ühele miljardile eurole 2030. aastaks, kas meil on siis kaitsesektoris umbes 400 või 500 peamiselt väikest ettevõtet?
Lõppsõna
Nagu näha, meil on küllalt palju mille üle mõelda, otsustada ja tegutseda, kuid vajalikud eeldused, vähemalt deklaratiivsel tasemel, on loodud. Paneme Eesti kaitsetööstuse täiega käima, sest sellest on kasu eelkõige Eestile, kuid ka Ukrainale, kes võitleb vapralt meiegi huvides.
See arvamusartikkel ei ole mingil juhul kellegi ärihuvide teenimise platvorm. Eesti kaitsetööstuse arengu toetamise huvi on ilmselgelt seotud Venemaa agressiooniga Ukraina vastu, mis tingib Ukraina toetamise, kuid ka Eesti kaitsevõime tugevdamise vajadust. On igati mõistlik ja vajalik jätta Eesti kaitseinvesteeringutest nii palju kui võimalik Eestisse ja ettevõtetesse, mis toodavad vajalikke vahendeid, annavad tööd Eesti inimestele ja maksavad makse Eesti riigile.