Skip to main content

Valimisõigus on selgelt poliitiline õigus, mis seondub eelkõige kodakondsusega. Igas riigis elavad/viibivad lisaks oma alamatele ka teiste riikide  kodanikud, olgu alalise või tähtajalise elamisloaga või suisa ebaseaduslikult. On ka kodakondsuseta isikuid. Teiste riikide kodanike valimisõiguse üle otsustab asukohariigi seadusandlik võim, mis koosneb asukohariigi kodanike poolt valitud rahvasaadikutest.

Ei ole olemas kivisse raiutud õigused, eriti poliitilised, mida asukohariik peab võimaldama teiste riikide kodanikele. Eesti tagab niigi kõik põhiõigused teiste riikide kodanikele, võrdselt Eesti kodanikega, mõistagi teatud mööndustega, mis on selgelt seotud julgeolekukaalutlustega.

Meenutagem Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järgset võitlust Eesti kodakondsuse seaduse teemal. 1990-ndate aastate alguses oli neid, kes niivõrd kriitilisel ajal, millest sõltus Eesti käekäik tulevikus, kas me suudame ennast läände ankurdada või mitte, nõudsid vihaselt ja valjuhäälselt kodakondsuse nullvariandi kehtestamist ehk kõikidele Eesti elanikele Eesti kodakondsuse andmist. Ma kujutan ette, et kui see oleks toona juhtunud, siis me oleks võinud kohe Euroopa Liidust ja NATO-st suu puhtaks pühkida. See ei ole sugugi liialdatud väide. Tasub vaadata neid riike, niinimetatud endiseid nõukogude vabariike, kus kodakondsuse nullvariant kehtestati ja mis neist on saanud.

Umbes sama seltskond ja nende parteilised ja ideoloogilised järglased ajavad nüüd sõrad vastu KOV valimiste korra muutmisele, mille tulemusena agressorriikide (alalise elamisloaga) Venemaa ja Valgevene kodanikud ja kodakondsuseta isikud ei saaks enam kohalikel valimistel hääletada. Tuleb endale selgelt aru anda, et praegune aeg on vähemalt sama kriitiline, kui see oli 1990-ndate aastate alguses, kui oht ei ole isegi palju tõsisem.

Jah, jutt käib kümnetest tuhandetest elanikest, kes said kuni eelmistel KOV valimistel hääletada. Kuid jutt käib ka neile kunagi suuremeelselt ja hoopis teistes oludes antud poliitilisest õigusest ja äärmiselt olulistest julgeolekupoliitilistest kaalutlustest, seoses kardinaalselt muutunud olukorraga. Muutuste vastaste argumendid ei ole veenvad, nagu nad ei olnud veenvad kodakondsuse seaduse kehtestamise eel. Toona tegime õiget asja ja nüüd samuti.

Möönan, et muutuste tagajärjel ei saa enam hääletada ka näiteks Ukraina kodanikud, kuid Ukrainast saab kunagi Euroopa Liidu ja NATO liige. Siis saavad Ukraina kodanikud samuti selle õiguse, mida me peame jätma ainult oma liitlasriikidele.