Hiljuti puhkes avalik ja küllalt dramaatiline debatt laskemoona suuremahulise täiendava hankimise teemal, mis kahetsusväärselt võimaldas päevapoliitikal tungida prominentselt riigi sõjalise kaitse tandrile. Loodan, et päevapoliitika lahkub peatselt sellelt areenilt ning lubab riigikaitset tugevdada erakondade/poliitikute, ametnike, kaitseväelaste ja ühiskonna koostöös, kirjutab Kalev Stoicescu, riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees (Eesti 200).
Eesti eduka kestvuse «hinnalipik» on liitlaste kollektiivne heidutus ja kaitse, mitte üksnes 1,6 miljardit eurot laskemoona hankimiseks
- Paralleelid Teise maailmasõja eelse aja ja Eesti praeguse kaitseseisundi vahel on ebaadekvaatsed.
- Eesti iseseisev kaitsevõime on teinud mõne aastaga väga suure arenguhüppe ning lähiaastatel tugevneb jätkuvalt, kuid Venemaa heidutamine ja kaitsetegevus agressiooni (mastaapse rünnaku) vastu on võimalik ainult kollektiivselt, NATO liitlaste koostööna.
- Venemaa NATO vastu suunatud agressiooni tõrjumine käib teiste reeglite alusel, kui Ukraina puhul. Agressori territoorium ei ole, esimesest hetkest, puutumatu. Vastus saab olema kindel, proportsionaalne ja hävitav.
- Ukraina kogemus on selge – passiivne kaitse peab olema dubleeritud aktiivse kaitsega, mis tähendab oluliste, Venemaa territooriumi sügavuses asuvate ja agressiooniga seotud objektide hävitamise võimeid. Ka see on liitlaste ühine, mitte peamiselt Eesti ülesanne.
- Koorma jaotus NATO-s peab olema õiglane ja jõukohane kõigile. Venemaaga piirnevad liikmesriigid, eriti väikeriigid, ei tohi kanda ebaproportsionaalselt suurt vastutust ja kaitsekulutusi.
Vähesed kriitikud ja rahulolematud vaevuvad tõdema, et laskemoona hankimine on üks mitmest riigikaitse tugevdamise prioriteetidest. Pigem moka otsast tunnistatakse, et laskemoona ikka on, rohkem kui 2022. aasta alguses, vaatamata Ukraina abistamisele.
Kiputakse unustama, kui kiiresti on kaitse-eelarve viimastel aastatel tõusnud, sealhulgas väga suurte eelarveväliste lisaeraldiste abil. Debatt, mis peaks käsitlema Eesti riigikaitset tervikuna, NATO kollektiivkaitse raames, on sisuliselt taandunud 1,6 miljardi eurosele „hinnalipikule” ning lihtsustatud arusaamale, et selle summa eraldamine laskemoona hankimiseks päästab Eestit. Vastasel juhul, justkui Eesti hävib.
Riigikaitse ei ole muidugi tabuteema. Sellest võib ja peabki rääkima, kuid minu arvates peab siiski piirduma detailsuse astmega, mis ei anna vastasele ehk võimalikule agressorile liiga palju informatsiooni Eesti kaitseseisundist ja ettevalmistustest. Samuti peame arvestama, et närviline arutelu ja omavaheline kraaklemine ei anna Eesti jaoks kasulikke signaale liitlastele, ega Venemaale.
2024 pole kaugeltki mitte 1939
Teatud üldised paralleelid praeguse ja Teise maailmasõja eelse olukorra vahel on muidugi olemas. Jõhker totalitaarne agressor hävitab Ukrainat, ohustab kogu Euroopat ja destabiliseerib maailma. Konflikti laienemise oht on reaalne. Lääne demokraatiad tegutsevad pigem ettevaatlikult ja kõhklevalt, vältides eskalatsiooni, mida Venemaa püüab kontrollida Ukraina ja teda abistavate riikide alistuma sundimiseks. Jõudude vahekord, kui me lisame sellesse pilti Hiina, Venemaa liitlasena, on laias laastus sama.
Kuid lähemal vaatlusel on erinevused palju suuremad, kui sarnasused, eriti Eesti kaitseseisundi seiskohalt. Agressoril ja teda toetavatel Hiinal ja Põhja-Koreal on tuumarelvad, kuid need on ka lääneliitlastel olemas, piisaval ehk heidutaval hulgal. Tuumasõda ei tule, sest sellises sõjas on kõik automaatselt kaotajad ja hävivad. Seda teatakse liigagi hästi ka Moskvas, Pekingis ja Pyongyangis.
Saksamaa okupeeris Prantsusmaa 1940. aastal ühe raksuga. Nii nagu Venemaa lootis Ukrainat alistada ning seejärel tingimusi esitada USA-le ja NATO-le („kokkulepped”, mida Venemaa esitas detsembris 2021). Venemaa on takerdunud Ukrainas ja sealt edasi ei liigu, kui lääne abi Ukrainale jätkub vajalikus kvaliteedis ja mahus.
Eesti, nagu ka enamiku teiste liitlaste kaitseseisund ei ole praegu võrreldav 1939. aastaga. Esiteks, 85 aastat tagasi oli Eesti üksi, liitlasteta. Okupatsioonioht lähtus nii idast, kui läänest. Meie riigi olukord oli toona sisuliselt lootusetu, kuigi tõsi, oleks pidanud vastu hakkama. Vaevalt, et ohvreid oleks olnud lõpuks vähem. Kuid otsuse tegid kaks meest, sest demokraatiat ja parlamenti enam polnud. See stigma painab meid jätkuvalt. Me peame sellest vabanema kindla veendumusega, et alistumine enam ei kordu.
NATO, mille liikmed on ka Eesti ja kõik tema naabrid, peale agressori, on vastupandamatu sõjaline, poliitiline ja majanduslik masin. Venemaa ei ole kunagi söandanud seda rünnata ühel heal põhjusel. Ta kardab NATO-t. Rünnak NATO vastu oleks enesetapjalik. Kas Hitler oleks söandanud NATO taolist allianssi rünnata, mis oleks ulatunud Norrast Türgini välja, sealhulgas Põhja-Ameerika? Vaevalt küll.
Ka Eesti iseseisev kaitsevõime on võrreldamatult parem, paralleelina, kui 1939. aastal. Me ei ole seni raisanud sõjalisele kaitsele eraldatud raha, kokku miljardeid eurosid. Iga euro on kõige tõhusamal viisil kasutatud. See saab olema nii ka edaspidi. Tegemist on kaitseministeeriumi poolse kinnitusega. Seetõttu jääb arusaamatuks näiteks viide Teise maailmasõja eel alustatud ohvitseride kasiino ehitusele, mille eest oleks saanud osta rohkem relvi ja/või laskemoona. Priiskamine toimus 85 aastat tagasi, mitte praegu. Samas, vaevalt, et kasiino raha eest oleks saanud toona Eestit päästa.
Eesti sõjaline kaitse on kogu NATO ülesanne
Nii mõnigi kord on valus kuulata, kui räägitakse Eesti riigikaitsest NATO-t , liitlaseid ja kollektiivkaitset mainimata. Või ääriveeri mainides, nagu me poleks ikka veel kohanenud NATO liikmesriigi staatusega, mida me oleme nautinud juba 20 aastat.
Eesti iseseisev kaitsevõime ei ole muu, kui Eesti panus alliansi kollektiivkaitsesse. Ta on piltlikult üks klots suures lego-komplektis. Tõsi, Eesti on ääreriik, millel on piir Venemaaga, mis tingib Eesti kaitseväe, Kaitseliidu ja ettenihutatud liitlasvägede alalist valmisolekut reageerimaks agressioonile ka lühikese hoiatuse puhul.
Me peame olema valmis esimesest sekundist tegutsema, ka siis kui NATO ei ole veel jõudnud aktiveeruda, sõltuvalt olukorrast, kuid kaitsetegevus on igal juhul kollektiivne, muidu sellel pole edulootust. Mina ei näe mingisuguseid põhjuseid, miks peaks kõhklema ning liitlaste poliitilist kindlameelsust ja pühendumust kollektiivkaitsele alahindama.
Jah, liitlastel on kindlasti teatud praktilisi puudujääke, millega nad peavad tegelema. Kaitse-eelarved kasvavad, hakatakse mürske ja rakette rohkem tootma jne. Pilt ei ole ju lootusetu, eriti vaadates, kuidas Venemaa murrab jätkuvalt hambaid Ukrainas.
Soome ja Norra luureasutused hindasid hiljuti, et Venemaa väeüksused loodepiiride läheduses on praegu komplekteeritud umbes 20-25% ulatuses. Praktiliselt kõik sõdivad Ukrainas. Igasugused – rohkem või vähem tõenäolised – stsenaariumid on võimalikud, sealhulgas see, et Venemaa taastab ja isegi kahekordistab oma vägesid Eesti, Läti ja Soome piiride taga. See on Moskva deklareeritud tahe, kuid kas Venemaa on ka päriselt võimeline seda tegema? Võtmata endale ülisuuri riske ehk tühjendades oma väeüksuste paiknemiskohti pea kõikidel teistel suundadel.
On arusaadav, et Venemaa taastumisvõimet püütakse hinnata võimalikult adekvaatselt ehk realistlikult, arvestades Kremli totaalselt panustamist sõjatööstusele, mis on Venemaa majanduse juba kuumaks kütnud. Paraku on suur küsimärk, kas Venemaa majandus on valitsevates ja ettenähtavates oludes jätkusuutlik, Hiina abiga või abita.
Heidutus on sisuliselt Venemaa ja NATO vahelise relvastatud konflikti ärahoidmine, ning sellel on mitte ainult sõjaline, vaid ka poliitiline, majanduslik ja tehnoloogiline sisu. Venemaa püüab meeleheitlikult näidata, et ta ei ole enam poliitiliselt ja majanduslikult (sanktsioonide kaudu) heidutatav, mis jätab mulje, et heidutus on nüüdsest puhtalt sõjaline küsimus.
Seetõttu on tekkinud lihtsustatud arusaam, et Venemaa on heidutatav ainult või peamiselt suurtükkide tulejõu ja kaudtule võimega. Venemaa justkui ei arvesta (enam) miski muuga. Võib siiski julgelt arvata, et kollektiivse Putini (vale)arvestused Ukraina suhtes olid palju laiemad ning ka NATO vastu võimalikku agressiooni planeerides on Venemaa avarama silmaringiga.
Eesti, koos meie territooriumil ja selle ümbruses agressiooni ajaks paiknevate liitlastega, peab muidugi jõuliselt vastama agressioonile, sealhulgas kaudtulega, aktiivse kaitse meetmena. Ei ole samas mõistlik arvata, et Eesti üksi, oma vahenditega, suudab Venemaa eeldatavalt põhjalikult ettevalmistatud agressiooni eos lämmatada. Olgem realistlikud, see ei saa olla Eesti ülesanne, ega võime, kuitahes palju raha me kulutame riigikaitsele. Me, üksi, ei tümita tulega Venemaad, kui orkid on päriselt valmis NATO-t ründama.
Kaitsekoorem peab olema mõistlikult ja õiglaselt jagatud liitlaste vahel
Eesti kulutab tänavu 3.4% SKP-st sõjalisele riigikaitsele. Järgnevatel aastatel samuti tublisti üle 3%. Me valmistume kulutama täiendavalt 1,6 miljardit laskemoona hankimisele. Me anname endast parima ja isegi üle selle, et kaitsta ennast ja kogu NATO-t Venemaa ohu eest. Kuid paljud teised liitlased on alles hädavaevu 2% peal või isegi tunduvalt alla kokkulepitud taseme.
Lõpuks loevad palju enam suurte Euroopa liitlaste jõupingutused, sest nende iga protsent SKP-st ei ole 400 miljonit, vaid on mõõdetav kümnetes miljardites eurodes. Eesti peab jätkuvalt pingutama iseseisva kaitsevõime arendamiseks, kuid peab ka senisest palju aktiivsemat poliitikat ajama (suur)liitlaste suunal, et nad toodaksid tunduvalt rohkem laskemoona, droone ja kõike muud vajalikku, eeskätt idarinde kaitsmiseks ja seal asuvate väikeriikide abistamiseks.
NATO on superjõud ja Eesti on selle orgaaniline osa. Me võime õigusega tahta rohkem liitlastelt, nii Ukraina abistamise, kui kollektiivkaitse osas, kuid me peame samas arvestama ka oma liitlaste hoiakute, huvide ja tempoga. NATO tegi alles mõne aasta eest tagasipöörde kollektiivkaitsele. Areng on muljetavaldav. Eesti on kaitstud.