Möödunud 2024. aasta oli sündimuse mõttes kõige kehvem, Eestis sündis alla 10 000 lapse. Eksperdid nendivad, et ka sellel aastal olukord oluliselt paremaks ei lähe. Paljud inimesed on sellel teemal sõna võtnud ja sõltumata, kas tegemist on eksperdi või tavainimesega, on üldine soovitus, et peredele antavaid toetusi tuleks veelgi suurendada. Kust ja kuidas rahastamist suurendada, on hoopis raskem soovitada.
Eesti rahvastiku suurendamise ja säilitamise põhiseisukohad (ehk perepoliitika) kehtestati 2003. aastal. Sellest lähtuvalt seati eesmärgiks positiivse iibe saavutamine sündimuse kasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõusu näol. Kui kahe viimase osas on paranemine olnud märgatav, siis sündimuse kasv on viimastel aastatel asendunud sündimuse langusega.
2004. aastal, kui sündimus oli väga madal, suurendati vanemahüvitist hüppeliselt. Sellega tõusis Eesti suhteliselt tagasihoidlike sünnitoetustega maast Euroopa ja ka maailma tippude hulka. Kuna väga väike sündimus mõjutab väikeriiki oluliselt rohkem kui suurriike, on tookordne samm täiesti aru saadav. Valitsejad tahtsid teha midagi, mis oleks silmatorkav ja millel võiks olla oluline mõju.
Ilmselt teadsid ka toonased valitsejad, et riigi ressursid on alati piiratud, mistõttu ühes valdkonnas maailma kõige teravamas tipus püsimine tuleb paratamatult teiste valdkondade arvelt.
Võib vaid spekuleerida, kas meie Euroopa ühed madalamad pensionid on ka kuidagi seotud suurte peretoetustega. Eakad on valitsejatele kerge saak. Kes poleks kuulnud pere vanimaid liikmeid ütlemas, et ärge minu pärast muretsege, küll mina endaga kuidagi hakkama saan, peaasi, et lastel hästi läheks. Seega kulutame küll palju peretoetustele, aga ebaõiglus ühiskonnas süveneb. Kas eakate suhteliselt suur enesetappude hulk on kuidagi seotud nende kehva sissetulekuga, pole siiani selge.
Vanematoetust saanud põlvkond ennast tagasi toota pole suutnud; nende laste põlvkonnad on väiksemad kui nende endi omad. Huvitavalt on nende endi põlvkonnad kas sama suured või isegi veidi suuremad kui nende vanematel. Meeldetuletuseks, et nende vanemate põlvkond peretoetusi kas ei saanud või olid need minimaalsed. Siiski peab mainima, et see on vaid pilguheit rahvastikupüramiidile ja vanemahüvitise pikaaegne mõju vajab märksa detailsemat analüüsi.
Kuidas edasi?
Esiteks vajame detailset analüüsi saamaks aru, mille osas oli vanemahüvitise rakendamisest kasu ja mis viltu läks. Miks vanemahüvitis oma põhieesmärki ehk sündimuse suurendamist vähemalt taastootmise tasemele ei viinud? Mis on need muud faktorid, mis seda takistasid?
Üks on aga selge: pelgalt järjekordse rahasüstiga, nagu on korduvalt soovitatud, olukord paremaks ei lähe. Veelgi olulisem on, et kui suurendada veelgi peretoetusi, siis võib teistes sotsiaal- ja tervisevaldkondades olukord veelgi halveneda. Seda eriti olukorras, kus oleme sunnitud suure hulga ühisest rahast riigi kaitsele kulutama.
Ettevaatlik tuleb olla ka kiirete järelduste ja vanematoetuse süsteemi läbi kaalumata muutuste suhtes. Kui vanemahüvitis 2004. aastal kehtestati, olid muutused väga suured. Me ei saa kunagi teada, kas sündimuse tõus oleks saavutatud ka väiksema rahakuluga. Seega peaks praegu edasi liikuma astmeliselt ja teadmiste-, mitte emotsioonipõhiselt.
Praegune peretoetuste süsteem sisaldab vanemahüvitist, mis oma olemuselt on nii töövõime kaotuse hüvitamine kui ka vanemapalk. Neile, kes enne lapse sündi ei ole töötanud, makstakse nn vanema palka ja teistele hüvitatakse töövõime kaotus.
On tekkinud olukord, et lapse kasvatamise toetus sõltub sellest, mis tööd sa enne lapse saamist tegid ja mitte sellest, kui hästi sa oma last kasvatad. Kas see pole mitte üheks põhjuseks miks pärast vanema hüvitise rakendamist on ema vanus esimese lapse sünnil oluliselt suurenenud? Kes siis ei sooviks riigi poolt pakutud hüvedest viimast võtta? Varasemalt nii tavalisi tudengibeebisid kohtab tänapäeval harva, vaatamata sellele, et 20ndad eluaastad on parim aeg laste sünnitamiseks. Kui nii edasi läheb, saabub jälle aeg, kus vanavanemad ei pruugigi lapselapsi täiskasvanuna näha.
Ühtne süsteem oleks kõigile arusaadavam ja lihtsam opereerida. Vahet peaks tegema lapsevanema palga ja töövõime kaotuse vahel. Vanemapalka võiksid saada kõik võrdses summas, sõltumata eelnevast sissetulekust. Usun, et kõik vanemad teevad laste kasvatamisel parima, sõltumata, kas tegemist on arsti, kassapidaja või varem mitte töötanud inimesega.
Teine osa vanema sissetulekust oleks töövõime kaotuse hüvitamine. Küsimus on, kes ja kui palju seda hüvitama peaks. Kas siin võiksid tööandjad ja riik teha koostööd nii, et osaliselt hüvitab riik ja osaliselt tööandja. Mõelda võiks ka, kas kogu 18 kuu jooksul peaks hüvitamise määr olema ühesugune või võiks siingi kasutada diferentseerimist – mida noorem laps, seda suurem hüvitamise määr.
Igati tervitatav on võimalus vanemapuhkuse ajal töötamist jätkata, juhul kui töö seda võimaldab. Sellel on positiivne mõju noorele – on võimalus oma karjääris edasi areneda – ning ka majanduslik tulu pole noorele perele vähetähtis. Kas aga inimesele, kes täiskohaga vanemapuhkuse ajal töötab, peame kompenseerima töövõime kadu täies ulatuses, vajab edasist diskussiooni.
Rahavood pole lõpmatud
Sotsiaalkulude kaks suurimat kuluallikat on peretoetused ja pensionid. Pensionärid on suures enamuses sotsiaaltoetuste rahastamisse oma elu ajal panustanud ja paljud pole oma vanuse tõttu võimelised enam edasi töötama. Peretoetuste saajatel seisab sotsiaalfondi panustamine alles ees ning suur enamus neist saavad ka tööturul aktiivselt osaleda.
Peretoetusteks on kaks võimalust. Üks võimalus oleks maksta rahalist toetust perele, kes siis ise otsustab, kuidas ja kuhu raha kulutada. Raha otse kätte on kindlasti nähtavam ja meeldib inimestele ja poliitikutele rohkem. Oht aga on, et mitte kõik pered ei pruugi seda laste hüvanguks kulutada.
Teine võimalus on panustada rohkem lastele suunatud teenustesse, nagu lasteaia tasu, huviharidus, koolitoit, lastelaagrid jne. Siin võivad oponendid vaielda, et mitte kõik pered ei kasuta neid teenuseid. Lisaks pole teenustesse panustamine ühiskonnas hästi nähtav – kes ikka tähele paneb, et Eestis on lasteaiatasud teiste riikidega võrreldes madalad või et koolitoit on tervislik ja odav ning maailma tipptasemel arstiabi tasuta.
Seega, vanemahüvitise süsteem ei vaja mitte peenhäälestust või rahasummade mõtlematut suurendamist. Oluline on, et lastega pered ei kaotaks, aga ka, et teised ühiskonna grupid (näiteks südame- või vähihaiged) piisavalt riigi tähelepanu (loe: rahastust) saaks. Sündimuse mõjutamine on liialt kompleksne, et seda saaks pelgalt rohke rahaga parandada. Me oleme korra näinud, kuidas positiivsed emotsioonid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal sündimust mõjutasid. Kas see toimuks ka praeguses põlvkonnas, on hoopis teine küsimus. Ehk võiksime praegused suunamudijad sündimuse suurendamise vankri ette rakendada?