Aastasadu on maailm püüdnud võidelda haigustega ning pikendada eluiga. On olnud isevalitsejaid, kes lausa igavesest elust unistasid. Lõpuks, 20. sajandil hakkas jää liikuma ning oodatav eluiga pikenes 70–80 aastaga kõrgelt arenenud riikides kahekordselt.
Lisaks pole pelgalt mitte pikenenud eluiga, vaid suurenenud on ka tervena elatud aastate hulk. See on paratamatult viinud inimkonna kasvule.Teine viimase aja võitlus on olnud suunatud globaalse sündimuse vähenemisele. 20. sajandil lõpuks see ka õnnestus, inimesed on võimelised sündimust kontrollima. Siiski pole need protsessid toimunud sünkroonselt ning maailma elanike hulk jätkab kasvu.
Kui eelmise suure pandeemia (Hispaania gripi) ajal elas maailmas 1,8 miljardit inimest, siis koroonaviiruse pandeemia ajal ületas maakera elanike arv 8 miljardi piiri. Ühiskonnad vananevad – eriti arenenud maades ja ennekõike eluea pikenemise tulemusel. Seda me ju tegelikult tahtsime.
Jälgides ajakirjanduses kõlavaid väljaütlemisi, jääb aga sageli tunne, et eluea pikenemine polegi nii positiivne ning on saanud probleemiks moodsatele ja edule orienteeritu ühiskondadele.
Harvad pole osutamised, et eakad koormavad meie meditsiinisüsteemi, või et eakaid peab ühiskond ülal pidama, või tuuakse olulise probleemina välja, et enam kui veerand arstidest, ennekõike perearstidest, on vanemad kui 65 aastat. Või et õpetajaskond vananeb või riigil ei jätku pensionite maksmiseks vahendeid.
Olukorras pole midagi uskumatut ega ka korrutamist vajavat. Ajal, mil tänaseks pensioniikka jõudnud spetsialistid ülikooli läksid, olid nende aastakäigud vähemalt kolmandiku võrra suuremad kui praegused ja seega on neid kõigis ühiskonnagruppides (mitte ainult spetsialistide hulgas) rohkem kui noori.
Esiteks ei ole tänu elatustaseme üldisele paranemisele ning meditsiini tohutule arengule mitte ainult eluiga pikem, vaid eakad inimesed on reeglina tervemad ja aktiivsemad kui varasematel aegadel. Teiseks on üle 65-aastased inimesed oluliselt haritumad kui kunagi varem.
Kolmandaks on värske tööturu uuringu alusel ühiskonnast puudu just keerukamate ning pikaajalist õpet nõudvate ametite pidajad, nagu eriarstid, psühholoogid, logopeedid ja eripedagoogid. Need ametid ei vaja head füüsilist vormi, küll aga eeldavad eriteadmisi ja kogemust.
Eakatel on aastate jooksul kogunenud rohkelt kogemusi ja teadmisi ning vaatamata sellele, et füüsiline vorm ei pruugi enam endine olla, on vaim värske ning tahe ühiskonnaellu panustada säilinud.
Veelgi enam, mitmed juhid on öelnud, et ühe pensionile siirduva inimese asendamiseks tuleb tööle võtta kaks nooremat. Ilmselt mängib siingi olulist osa vilumus ja kogemus. Seega ei tohiks vanus olla tööjõu valikul ainuke näitaja, mille alusel inimese sobivust hinnata.
On üksikuid töökohti, kus edukus sõltub välimusest ja nooruslikkusest. Siiski loevad enamasti oskused ja kogemused ning võimekus tööga hakkama saada. Usun, et enamik meist on tuge saanud vanematelt kolleegidelt, kes lisaks tänu elukogemusele suudavad laiemat pilti näha. Töökohale kandideerimisel ei tohiks oluliseks saada sünniaasta, vaid võimed ja oskused. Muidugi saab tööd teha vaid siis, kui tervis seda lubab. Haigused aga kimbutavad nii noori kui vanu.
Riigieelarve on täbaras seisus ning keegi ei saa välistada, et lauale võib tulla pensioniea tõstmine. Kui laialdased rahvapensionid Saksamaal enam kui 100 aastat tagasi kehtestati, hakati neid maksma 70. eluaastast.
Tol ajal oli oodatav eluiga alla 50 aasta. Seetõttu enamik inimesi kas ei jõudnudki pensioniikka või sai pensioni hüvesid kasutada vaid mõned aastad. Praeguseks läheneb arenenud riikides oodatav eluiga juba 80 aastale, mistõttu pensioni tuleb maksta paarkümmend aastat. Enamus riike on raskustes selleks vahendite leidmisega. Seetõttu ongi Euroopa riikides plaanis pensioniiga tõsta kas 67. või 68. eluaastani.
Kõigile meist meeldib kasulik olla, mistõttu pensioniea tõstmist ei pruugita negatiivsena näha. Meeldiva töö tegemine pakub lisaks sissetulekule ka rahulolu, mis omakorda on vaimse tervise mõttes positiivne. Samas ei tohiks pensioniea tõstmine kuidagi sundida tööle inimesi, kelle tervis seda ei kannata. Töövõime kaotust saab lahendada töövõimetuspensioniga.
Kokkuvõtteks väidan, et ühiskonna vananemist võiksime võtta kui positiivset nähtust, millega tuleb kohaneda nii, et igal Eesti inimesel (sõltumata vanusest) oleks tunne, et tema on ühiskonnale väärtuslik ja vajalik. Normaalseks toimimiseks vajab ühiskond (aga ka perekond) nii noori kui vanu, nii terveid kui haigeid ning kellelgi ei tohiks olla tunnet, et tema olemasolu on vaid koormaks meditsiini- ning sotsiaalabisüsteemile.