Haiglavõrgu arengusuunad on kõigile kommenteerimiseks saadaval. Dokument on küll lühike, aga siiski piisav, et saada aru, millises suunas riik liigub. Uute suundade järgi ühtegi haiglat sulgeda ei plaanita, kui mitte arvestada, et Tallinnasse tuleb nelja haigla asemele üks ühendhaigla. Seega säilib kõigis maakondades võimalus saada statsionaarset arstiabi. Küsimus on, et millisel määral.
Haigla suurus sõltub piirkonna elanike ehk patsientide hulgast. Mida rohkem rahvast, seda mitmekülgsemat arstiabi anda saab. Kui piirkonna elanikkond väheneb, peamiselt töökohtade puuduse tõttu, siis paratamatult väheneb ka võimekus mitmekülgseid meditsiiniteenuseid pakkuda.
Seega, mida positiivsemalt suhtub kogukond uute töökohtade loomisesse ja inimeste piirkonda meelitamisse, seda rohkem saab kodulähedast meditsiiniabi arendada. Kui tahame, et piirkonnas oleks võimalikult vähe inimtegevust, siis on seal ka meditsiiniteenuseid piiratud koguses.
Eesti rahvastiku paiknemine on viimastel aastatel oluliselt muutunud ja järjest rohkem inimesi elab suuremates linnades või nende vahetus läheduses. Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski rahvusringhäälingule antud intervjuust ilmneb, et Tallinna elanikkond kasvab 15 aastaga praeguselt 460 000-lt 550 000-le. Lähema kümnendi kasvuprognoosiks on vähemalt 50 000 inimest.
Linnapea küll ei ütle, kust 50 000 inimest juurde tuleb, aga väga suure tõenäosusega saabuvad nad Eesti teistest piirkondadest mitte välismaalt. Seetõttu jääb enamus maakondi praegusega võrreldes veelgi hõredamalt asustatuks. Paratamatult mõjutab see ka haiglate poolt pakutavate teenuseid.
Kes meist ei sooviks, et kogu meditsiiniabi skaala oleks võimalikult kodu lähedal kättesaadav? Praegune rahastus seda kahjuks ei võimalda. Juba praegu on näha, et ülimadala sündimuse foonil on sünnitusosakonnad patsientidega hõivatud umbes pooltel päevadel aastast, sealjuures madalaim näitaja on 12 protsenti. Kirurgia osakondades on olukord parem, aga mitte optimaalne. Kui sünnitusvoodi enamuse ajast tühi on, siis sellise osakonna ülalpidamiseks peab riik väga rikas olema.
Küsimus pole pelgalt mitte rahas, vaid ka abi kvaliteedis. Meditsiin on kogemuslik eriala, mida pelgalt raamatust õppida ei saa. Kui haiglas on vähem kui üks sünnitus ööpäevas, siis on ka personali kvalifikatsiooni hoidmine raske. Muidugi võib argumenteerida, et väikehaiglates võiksid valvata arstid, kes paralleelselt töötavad ka keskustes. Siiski kostab juba praegu hääli, et arstid ei saa end erinevate haiglate vahel tsirkuleerides lõhki tõmmata.
Ebanormaalsele olukorrale, kus 70 protsenti arstidest töötab enam kui täiskoormusega, on tähelepanu juhtinud ka Eesti Arstide Liit. Teenuste koondamisega saaks ka meedikute ületunnitööd vähendada ilma, et arstiabi kvaliteet kannataks. Kuna ühtegi haiglat ei suleta, siis esmaseks väljakutseks ongi panna paika, milliseid teenuseid iga haigla pakkuma peaks
Igasse haiglasse peab kindlasti jääma erakorraline meditsiiniabi. Samuti vajame igas maakonnas sisehaiguste osakondi kuna elanikkond vananeb, inimesed elavad kauem, aga põevad mitmeid haigusi, mis alati vaid koduse raviga ei parane.
Edasist arutelu vajab seegi, kui laialdaselt suudame pakkuda erakorralist kirurgilist abi. Järjest olulisemaks muutub taastusravi ja rehabilitatsioon. Viimast ei pea tingimata suurhaiglates tegema, selleks sobiksid praegused väiksemad haiglad suurepäraselt. Mingit bioloogilist alust pole, et taastusravi peaks vaid tööpäevadel tegema. See, kas taastusravi teha viis või seitse päeva nädalas, vajab ennekõike majanduslikke arvutusi.
Haiglavõrgu korrastamisel on kõige olulisem kogu meditsiinisüsteemi omavaheline koostöö, mitte iga hinna eest endise olukorra säilitamine. Igal haiglal on oma koht, teenuste dubleemist me kinni maksta ei jõua. Siin võibki pudelikael olla, sest muutused ei meeldi kellegi.
Haiglavõrgu mõttes võiks Eesti olla jagatud kaheks piirkonnaks, mis ise otsustavad, missugust arstiabi ja kus kõige otstarbekam anda oleks. Koroonapandeemia ajal, mil haiglate koormus haiguse kõrgperioodidel oli ülisuur, töötasid lõuna ja põhja meditsiinistaabid, mis said meditsiinisüsteemi koordineerimisega hakkama nii, et süsteem kordagi üle ei kuumenenud. Miks ei peaks see toimima ka tavaolukorras?
Viimati reorganiseeriti Eesti haiglavõrku tõsiselt 1990. aastatel aastatel, edaspidi on toimunud vaid peenhäälestus. Teeme seekord reformi päriselt ära. Kui otsustame jätkata praeguse süsteemiga, siis ilma sellesse pidevalt raha lisamata ehk maksutõusudeta ei saa. Siiski ei tundu, et inimesed järgmist maksutõusu tervitaks.
Igas piirkonnas peab säilima nii esmatasandi kui ka erakorraline abi. Haiglast aga ei peaks saama mugavusteenust ja selle rolliks ei peaks olema piirkonna töökohtade loomine või nende erialade säilitamine, mille järele on minimaalne nõudlus.
Eesti on väike riik ja meie teedevõrgustik arenenud nii, et saame haigeid vajadusel kaugemal asuvasse haiglasse transportida. Seega ei pea säilitama kodulähedast laialdast mitmeprofiilselt haiglavõrku, milleks ei jätku meil haigeid, meditsiinipersonali ega raha.